Kaevikrajalaskur Andres Kull otsustas asja tõsiselt käsile võtta ja seadis endale suured eesmärgid: esmalt jõuda maailma 36 parema hulka ning sellega ka Rio de Janeiro olümpiale, siis olümpial kuue sekka ehk finaali ja lõpuks medalile, loodetavasti kullale.
Kull kutsus kohale meedia, et selle kaudu plaanid avalikkusele välja öelda. Ja samal ajal allkirjastada sponsorlepingud, mis võimaldavad treeningkoormust tõsta ehk rohkem märke alla lasta ja talviti harjutada seal, kus lund pole.
«Seni sain aastas lasta 10 000 märki, kuid vaja oleks kaks korda rohkem,» selgitas Kull. Kui hinnast rääkida, siis ühe märgi hind koos padruniga on nõks alla ühe euro, mis tähendab, et kallis. Hooaja eelarve polevat veel täielikult koos, kuid Kulli treener Urmas Saaliste – kaks korda olümpial käinud jahilaskur – hõikas välja üleskutse, et ta hoolealuse särgil on vaba reklaamipinda küll.
Riosse minek pole keeruline – osta pilet ja lenda –, aga vaat võistlusrajale nii lihtsalt ei saa. Sügisel jagatakse välja esimesed olümpiakohad MMi kolmele parimale. Sealt edasi peab Riosse pääsemiseks tulema MK-etappidel kahe parima sekka või kõrgele kohale tulevasel EMil või Euroopa mängudel.
Kui eelarve kokku saaks, oleks olümpialepääs väga reaalne, arvas Saaliste. Londoni olümpiast jäi Kullil puudu üks tabamus. «See oli valus, kuid sport ongi valus,» tõdes Kull, kes mullusel EMil sai 14. koha. «Samas nägin, et on võimalik mängudele jõuda, kui rohkem treenida saaks.»
Kull on tegelikult kogenud laskur, turjal 33 eluaastat, ja kui tema kogemused Saaliste omadega üheks nägemuseks kokku panna, peaks tulemus olema tõhus, arvasid mehed. «Nägin, et poisis on ainest, ta tuleb vaid lihvima lüüa,» selgitas Saaliste, miks Kulli kaks aastat tagasi juhendama hakkas. «Üldiselt ta kuulab mind, noogutab kaasa. Igatahes mõtteainet ma talle annan.»