Peep Pahv: korvpallikoondises on vähem kohti kui sinna ihkavaid mehi

Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv Foto: Andres Haabu

Eesti korvpallikoondise huvitav ja kasulik suvi näitas, et tuleva suve EM-finaalturniiriks valmistudes on üle pika aja tekkimas meeskonnasisene konkurents ning treeneritel tuleb peamurdmist, keda 11. ja 12. mehena eelistada. Tiheda mängugraafikuga finaalturniiril pole sugugi ükskõik, kes meeskonna pingi tagumisel otsal istuvad. Meeskonnasisene konkurents on aga ainult hea ning meeste valimine tähendab treenerite jaoks mõnusat peavalu.

Kui Eesti koondis on täisrivistuses, näeme korvi all müttamas Janar Taltsi, Kristjan Kangurit, Siim-Sander Venet ja Reinar Hallikut. Tänavu suvel jäid kolm esimest meest kõrvale, kuid kardetud lagunemist ei toimunud. Hallik, Joosep Toome, Rain Raadik ja episoodilisemat rolli mänginud Timo Eichfuss said hästi hakkama ka kardetud koljatitega. Argentina eesliin oli kõrge klassiga, Senegali oma lihtsalt füüsiliselt võimas ning mõlemal oli kasutada NBA kogemusi, kuid platsil polnudki vahe nii suur.

Üksmeelselt on märkinud kõik vaatlejad, aga ka peatreener Tiit Sokk, et kõige positiivsem üllataja oli Toome. Viimastel aastatel Tartu Rockis pallinud mees tõestas, et on võimeline jagama tuleval suvel Taltsiga koondise tsentri positsiooni ja viibima väljakul rohkem kui neli-viis hädaabiminutit. Kui ta suudab järgmisel suvel olla üle teda tihti seganud põlvevaevusest, annab see treeneritele hoopis laialdasemaid valikuvõimalusi.

Hallik saaks sellisel juhul mängida oma armastatud number nelja positsioonil ega peaks vägisi korvi alla topituna vastaste hiiglastega maadlema. Vabamad käed oleksid ka Kanguri – temagi on vahel häda korral ju mõned minutid tsentris mänginud – ja Vene kasutamisel. Ning kui Raadik teeks terve hooaja tõsist – rõhutan, tõsist – tööd, oleks temagi näiteks pika turniiri jooksul üheks varukäiguks. Seega oleks eesliinis võtta juba kuus meest ning kui kellegagi neist peaks midagi juhtuma, on Eichfuss oma vasaku käega veel tagataskus.

Sarnane seis – mehi on rohkem kui koondises kohti – tekib ka tagaliinis. Peatreener Tiit Soku eelistus põhimängujuhina on ilmselt tema enda noorem poeg Sten-Timmu Sokk. Kindlasti on mängujuhina tõsine roll ka tänavu vigastuse tõttu eemale jäänud vanemal pojal Tanel Sokul. Kuid sellel suvel kerkis ju mängumehena esile Rait-Riivo Laane, ka mängujuht. Viskavate tagameeste osakonnas on üsna kindlad mehed Rain Veideman ja Gert Dorbek ning väikse ääre ja tagamehe positsioone täitvad Gregor Arbet ja Tanel Kurbas.

Neist viimane oli tänavu suvel heas hoos just siis, kui niinimetatud A-koondise mehi veel juures polnud. Pärast mitme senise põhimehe lisandumist vajus Kurbase roll veidike teisejärgulisemaks, kuid kindlasti on ta mees, kellega saab koondises arvestada.

Raskem on rolli leida kogenud Kristo Saagele. See, kuidas Sokk kasutas mängijaid Hispaanias, viitas samuti, et Saage peaks tuleval suvel EMile pääsemiseks tegema esmalt koduliigas väga tugeva hooaja ja seejärel üllatama juhendajaid ka suvises ettevalmistuslaagris ning kontrollmängudel.