Kui 13-aastane Annemarii Bendi Tehvandi mäel lisaks Eesti meistri tiitlile ka naiste suusahüpperekordi 83 meetriga enda nimele võttis, jäänud isegi paljunäinud telelegendil Lembitu Kuusel suu hämmastusest lahti. Milline kaunis õhulend! Nagu Eurospordi kanalil.
Tavaline treeningpäev Tehvandil. Ilm on ilus ehk siis üsna tuuletu, lubab hüpata. Iilid kannaksid nääpsukesed tüdrukud võpsikusse. Treener Olev Roots paigutab kolm õpilast päevinäinud autosse – «Ta on mul 17 aastat vana, mootor vahetatud, aga sõidab.» – hüppesuuskade vahele ja vurab Võrust Otepääle treenima. Tehakse sooja ja vaieldakse, kui kaugele on Bendi pikimal hüppel maandunud. Too Eesti rekord on vaid statistiline number annaalides, tegelikkusest tuhmim.
«Sa hüppasid treeningul 91 meetrit,» raiub treener kui rauda.
«91 ja pool, nii kõrvalt öeldi,» ei taha Bendi nõustuda.
«91!» kuulutab treener vaidluse lõppenuks ja tõdeb, et 90 meetri joont pommitavat Bendi pidevalt. Lendaks kaugemalegi, aga kehakaalu on vähe ja nõlval ei saa hoogu üles.
Maa peal hüppajaks ei saa
Tüdrukud lähevad kombinesoone selga tõmbama, Roots maandumisnõlva kastma ja siis platvormile hüppeid jälgima. Räägib, et käib igal sügisel kõik Võrumaa koolid läbi, kutsub lapsi trenni, tüdrukuid ja poisse:
«1.–2. klassis peaks suusahüpetega pihta hakkama, muidu on hilja. Alustame 10 meetri mäelt ja ronime üha kõrgemale. Meie ajal võis tolle kümnemeetrise vahele jätta, sest lapsed olid tugevamad. Nüüd ei käida kooliski enam jala, autoga viiakse-tuuakse.»
Aga tema õpilased olla tragid. «Eks nad muidugi istu seal arvutis, aga puude otsas ronivad kah. Kui vaja õuna kätte saada, siis turnivad või latva välja. Näe, Bendi tuli täna hommikul maakonna tšempioniks 1000 meetri jooksus.»
Hommikul tšempioniks, õhtul trenni. Äkki on väsinud, jalad kui pakud all?
«Ei ta ole,» muigab Roots. «Ja kui ongi väsinud, mis siis. Hüpata tuleb. Maa peal seistes kõvaks ei saa.»
Esimesed kaks hüpet tehakse madalamalt poomilt. Kui tunne käes, läheb lendamiseks. Sandra Sillaste, kellelt Bendi Eesti rekord ära võttis ja kes pärast vahepausi taas treenima hakkas, maandub 72 meetri joonel. «Jess!» röögatab treener. «Tänavune parim. Küll ta peagi taas vormi tõuseb ja rekordit tagasi nõudma hakkab.»
Saaks miljoni, ostaks suusad
Ka trio pisem, Triinu Hausenberg, hüppab isikliku margi. «Ta tuleb tagant ja pühib varsti teistest mööda,» innustab Roots.
Bendi hüppab 81, kohe ka 86 meetrit. Ja on pisut torssis, sest 90 meetri joon seekord ei alistunud.
Kas on ka mingit võrdlusmomenti, millisel tasemel maailmaga võrreldes ollakse?
«Praegu, kus Bendi tõeliselt lendama hakkas, väga pole. Ei ole saanud võistlemas käia,» tunnistab Roots. «Venemaa noortekoondislased käisid siin treenimas. Samalt poomilt ja samades tingimustes hüppasid vene neiud – nad on saanud ka MK-punkte – 85, Bendi 75 meetrit. Aga meil on aega. Aastakese treenime ja ületuleval talvel tahaks minna juba madalamat MK-sarja proovima.»
Tüdrukud tõusevad taas torni, Roots räägib unistustest. Kui võidaks loteriiga miljoni, siis ... Esmalt muretseks piigadele korraliku varustuse: «Saapad on neil vanad, suusad vanad, rahvusvahelistele nõuetele vastav kombinesoon on vaid Sillastel. Kallis on see ala. Suusad 300 eurot, saapad 300, kombinesoon 300, lisaks sidemed, kiiver ...»
Teiseks üüriks laagrite ajaks ja nädalavahetusteks, kui treenitakse hommikul ja õhtul, elamise ja söömise Tehvandi spordibaasi. «Nimetus on küll Tehvandi olümpiakeskus, aga meil sinna asja ei ole. Venemaa sportlastel küll. Hüpata saame Tehvandil, maailma parimal treeningmäel, õnneks tasuta.»
Kolmandaks korraldaks mõne välislaagri. «Näiteks Zakopanesse. Aga sinna me läheme niikuinii. Järgmisel sügisel. Vist. Minu autoga sõidame kohale.»
Kui võidaks aga mitukümmend miljonit, ehitaks Roots Tehvandile 70 meetri hüppemäe ja Võrru vähe väiksema. «Halb, et Eestis 70 meetri mäge pole. Tehvandi oma – see oli vana ja väsinud – lõhuti, näe, ära ja lubati kahe aastaga uus püsti panna. Tühjagi pandi. Nüüd tuleb lõtk sisse. Peame esmalt käima tihedalt Tallinnas 50 meetri mäel harjutamas, et siis Tehvandi 90 meetri omale minna. Aga üks aste jääb vahele.»
Tüdrukud teevad kaheksanda hüppe, pannes sellega treeningpäeva lukku. Suusahüppemehed alles alustavad harjutamist.
«Vinged tüdrukud,» kiidab Sotši olümpial käinud Siim-Tanel Sammelselg. «Julged. Ja lõhuvad kõvasti trenni. Annemarii hüpped on muidugi super, aga teisedki on tragid, võimalusi on kõigil.»
Roots vaid muigab, kui jutt läheb tüdrukute tulevikule, et kui kaugele nad võiksid jõuda: «Ei-ei-ei. Mina ei ütle midagi. Ei hakka lubama. Teeme ära, siis räägime. Neil tüdrukuil on oskus suuskadel lennata. Kui kõik läheb plaanipäraselt, on Eesti rahval varsti taas põhjust talviti kellelegi pöialt hoida.»
Bendi: mind kisub suusahüppemäkke
Annemarii Bendi tuli suusahüppetrenni kuus aastat tagasi. Sõbranna kutsus, kiitis, et on äge. Oligi.
«Kõik on äge,» selgitab Bendi suusahüpete olemust. «Kõrgus, lendamine. Hoopis teistsugune spordiala. Mind kisub mäkke, hüppama. Tahaksin veel ja veel.»
Hirmu lendamise ees ei olevat. Enam. «Hirm suure mäe ees kadus siis, kui paarsada hüpet oli tehtud ja õhulennud kandusid 70 meetri kanti,» räägib Bendi. «Vaikse tuulega pole hullu, suurema tuulega pisut siiski pabistan.»
Suurim pabistaja olevat vanaema, aga temagi on nüüdseks harjunud, et tütretütar nii hirmsa alaga tegeleb ega torise enam.
Eesti rekord on tore küll, kuid ei midagi erilist, tõdeb Bendi, sest eks ole ju kaugemalegi hüpatud, ja korduvalt.
Millal 100 meetri joon Tehvandi mäel selja taha jääb?
«Järgmisel aastal,» pakub Bendi ja lisab, et juba kipuks kõrgematele, 120 meetri mägedele õhulende sooritama. Ning piiritaguste rivaalidega tahaks rinda pista. «Mullu käisin Saksamaal võistlemas. Ei läinud kõige paremini, aga siis ma veel ei lennanud kah.» PM