Teeks õige üheselt selgeks: milline korv- või mõni teine pallur on noor. Vaatles üks prohvetlik portaal äsja tulevikulootuste tegutsemist Eesti korvpalliliiga esimeses voorus ning tõmbas ülempiiri 25 aastale – et siis nii kaua kestab noorus.
Jaan Martinson: elagu 25-aastased korvpallinoored!
14. oktoober 2014, 07:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iseenesest mõistetav, miks veerandaja-aastast tulevikutalendiks peetakse, sest väiksemgi lootuskiir võiks tuhmis korvpallitaevas siiski olla. Paraku lõpeb noorus 20. (selle arvu on piiriks võtnud Postimehe korvpalliosakond), no hea küll, 21. eluaastaga. Ja kui seks ajaks pole pallur mängumeheks kerkinud, siis ei kerkigi, nii ütleb ajalugu.
Mõni aasta tagasi sai asja uuritud, kirjutatud artikkel, kus selgus, et Eesti viimne kui rahvusvahelisele tasemele jõudnud korvpallur, säärane, keda võib staariks pidada, on pildile ilmunud varakult. Hilised arenejad puudusid.
Martin Müürsepp. Viieteistkümneselt viskas Eesti liigas kümme punkti mängus. 17–18-aastaselt oli üks Rootsi liiga parimaid, aasta hiljem sõlmis lepingu Tel Avivi Maccabiga.
Gert Kullamäe. Oli 14, kui tegi Eesti meistriliigas debüüdi, ning kolm aastat hiljem viskas keskmiselt 19 punkti mängus.
Rauno Pehka, Aivar Kuusmaa, Tiit Sokk, Heino Enden ja veelgi vanema põlvkonna ässad – kõik olid kahekümneselt juba mängumehed. Kristjan Kangur, tõsi, nõks hiljem, sest jõudis korvpalli juurde üsna eakalt, aga ometi ladus 21-aastaselt Kalevis 17 punkti mängus.
Ja nüüd me räägime, et 25-aastane on noor. Ja lootustandev.
Mainitud artiklist on kuus aastat möödas, kuid muutunud pole midagi. Mängumeeste toonane jutt on endiselt päevakohane.
Heino Enden: «Mind ärritab, kui räägitakse, et 21-aastane korvpallur on noor ja andekas, kuid see noor talent istub koondises pingil või ei mahu pingilegi. Ses vanuses peab olema koondise põhitegija ja mängima maailma tippklubis. Kui turjal tiksub veerandsada aastat, oled kogenud mees, kellele on hoopis teised nõudmised.»
Jaak Salumets: «Kaheksateistkümneselt pääsesin Kalevisse, aga ega ma sinna pingile istuma tulnud. Aasta hiljem olin esiviisikus. Praegu pole pühendumust. Tippsport pole kerge töö, aga kes see ikka tänapäeval rasket teha tahab.»
Tiit Sokk: «Eesti korvpalli tase pole nii kõrge, et siin oleks vaja kaua areneda. Tõsi ta on: kui sul pole 17–19-aastaselt jalga koondise ukse vahel, ei jõua sa kuhugi.»
Aleksei Tammiste: «Selle taha ei saa küll peitu pugeda, et Eesti tase on madal ja siin ei arene. Meil on Balti liiga. Ole mees ja näita leedulastele-lätlastele koht kätte.»
Eks põhjusi, miks säravaid tähti Eestimaal ei sütti, ole mitmeid. Ühe põhjuse tõi esile neli kümnendit noori korvpallureid kasvatanud Jaanus Levkoi: «Igaühest staari ei saa, kuigi tehniliselt või füüsiliselt on tal kõik eeldused olemas, sest ta pole vaimult ega hingelt mängumees. Just venelased tõid mängumehe parimaks võrdkujuks eestlase – Kuusmaa. Ent enamikku vaadates... Eestlasel jääb tihtipeale võitlusvõimest puudu, ollakse liiga järeleandlikud. Kohati tundub, et leedulane on teistsugune inimtüüp. Palliplatsil jääb leedulasest mulje, et ta tahab sulle kohe lõuga anda. Eestlane laseb end ära suruda.»
See oli kuus aastat tagasi. Kas tänaseks on midagi muutunud?
Et teha pilti Eesti korvpallist pisut ilusamaks, on üks lihtne võimalus: tõstame nooruse piiri 30. eluaastale, siis... Pagan, ka see ei päästa midagi, sest Kangur on 32 aastat vana.