Tänavuses Ramsau laagris mõistis suusataja Aivar Rehemaa, kui raske on kahekordsel olümpiavõitjal Andrus Veerpalul ja Jaak Mael varem olnud. Ja sugugi mitte treeninguid silmas pidades.
Rehemaa ronib pere abiga august välja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need 12 laagripäeva on Rehemaa jaoks olnud sootuks erinevad kui kõik varasemad. Just emotsionaalselt. Esimest korda viibib ta treeningulaagris isana. Otepää kodus ootab pea pooleaastane poeg Aaron.
Perekond aitas
«Lootsin, et see saab lihtsam olema. Aga terve suvi oleme iga päev koos olnud ja igatsus on juba peal,» nentis 27-aastane Rehemaa ja lisas: «Tahaks juba koju ja poisile õhtul vanni teha. Kutile hirmsat moodi meeldib see.»
Rehemaa sõnul on elu pärast poja sündi oluliselt muutunud. Eluväärtused on paremini paika loksunud. Iga vaba hetke püüab ta perega veeta. Olgugi et tavaliselt jäävad selleks vaid õhtupoolikud. Ülejäänud aeg kulub treeningule.
«Varem ei tulnud see kõik pähegi, olid laagris ja tegid trenni. Aga nüüd mõtled mõnikord isegi treeningu ajal, et ei tea, mida nemad seal kaugel teevad. Nüüd saan Andrusest ja Jaagust ka paremini aru. Andrusel on ju neli ja Jaagul kolm last. Varem mõtlesin küll, et mis seal siis on – kannatage ära,» muigas Rehemaa. «Aga midagi pole teha – tulebki ära kannatada. Abikaasa ja poeg kindlasti mõistavad, miks ma seda teen. See on ju minu töö.»
Just tänu perekonnale oli juunioride eksmaailmameistril kergem unustada ka mullust hooaega. Treeninud mullusel suvel kõvemini kui kunagi varem, osutus olümpiahooaeg pehmelt öeldes põrumiseks. Nagu ta ise varem öelnud on, siis kukkus ta sügavale auku. Olgugi et suvistes laagrites oli enesetunne parem kui kunagi varem.
Olümpial jäi tema parimaks 50 km ühisstardist klassikasõidus saadud 34. koht, MK-sarjas olid parimad Otepää MK-etapi 19. ja Davosi MK-etapi 23. koht. Pärast iga võistlust naasis Rehemaa koduste juurde pettunult.
«Abikaasa ju nägi kõike kõrvalt. Kogu perekond oli pidevalt toeks. Alati ütlesid, et pole hullu, küll hakkab paremini minema. Ma ei kujuta ettegi, kuidas siis oleks võinud minna, kui kodust tuge ka poleks olnud,» mõtiskles Libereci MMi kümnenda koha omanik.
Veel praegugi kummitab mullune hooaeg Rehemaad. Pea igal treeningul tuletab see end valusalt meelde. Tahaks küll aina rohkem, kiiremini ja võimsamalt, aga ei saa…
«Tean küll, et oleksin juba pärast Vancouveri olümpiat pidanud kõik meelest viskama. Aga kerge öelda – raske teha. Tegelikult on kõik ikka siiamaani meeles. Kukkumine oli valus. Liberecis olin kümnes ja tundsin, et natuke veel ja tipp ongi käes,» nentis Rehemaa, kes koos treener Anatoli Šmiguniga põhjaliku analüüsi tegi.
Ja järeldus – mulluses Ramsau laagris ning esimese lume laagris sai organismile liiga tehtud.
«Mõtlesin küll, et olen nii kõva mees ja küll organism selle koormuse ära seedib. Et mis see siis on – igalt poolt paned natuke juurde. Aga näed, ei läinud päris nii,» meenutas Rehemaa mõrult. Seetõttu ta ei salgagi, et tänavust ettevalmistusperioodi oli märksa raskem alustada. Just vaimselt. «Nii palju sai tehtud ja tulemust polnud. Mõtlesin, et mida ma siis veel pean tegema? Kuidas? Ütlesin kohe nii Matile (peatreener Mati Alaver – toim) kui ka Anatolile, et ma ei taha vähem teha. Ma lihtsalt ei saaks vähem teha,» arutles Rehemaa.
Koos Šmiguniga otsustati, et mahult väga palju tagasi ei anta, küll aga treeningute intensiivsuselt. Näiteks augustis kogunes Rehemaal ikka ligi 90 treeningutundi. Ja septembrikuise 12 laagripäevaga 46 treeningutundi. Võrreldes eelmise suvega on seisund küll kehvem, kuid tulevik tundub helgem. Sama on Rehemaale kinnitanud ka kogenud treener Šmigun.
Suur tahe
«Üritame vigu vältida. Ka eelmisel hooajal ei teinud me tegelikult midagi väga valesti. Kõik on pisiasjades kinni. See töö, mis sai tehtud, ei kao kuhugi. Treeningute intensiivsust oleme kõvasti alla toonud. Eelmisel aastal sain juba oktoobris aru, et midagi on mäda. Nüüd on värskust rohkem,» nentis juunioride eksmaailmameister.
Ebaõnnestumised õpetavad rohkem kui õnnestumised – just selle moto järgi on Rehemaa alati elanud. Või vähemalt püüdnud seda teha. «Ebaõnnestumiste järel suudan end tavaliselt paremini mobiliseerida. Meeletu tahe on ennast tõestada. Eelkõige just iseendale,» lisas Rehemaa, kes sel hooajal loodab läbimurret. Ometi ei julge ta suuri sõnu teha.
Isegi nüüd, kus Ramsau laagris on tehtud kõik planeeritu, on ta ettevaatlik. «Ei julge lihtsalt öelda,» sõnas Rehemaa tagasihoidlikult.
Võimalusi end tõestada jagub. Järgmise hooaja võistlusgraafik on lihtsalt niivõrd tihe. 12., 13. ja 14. novembri esimese lume võistlustel plaanib ta kaasa teha nii sprindis, klassikas kui ka uisus. Nädal pärast seda peetaval Gällivare MK-etapil sõidab 15 km uisku ja võimalik, et ka teatesõitu. 28. novembril Kuusamos võtab osa minituurist. Sisuliselt kuni Oslo MMini teeb Rehemaa kaasa pea kõikidel MK-etappidel. Üksnes etapid, kus vaid sprint kavas, plaanib ta vahele jätta. Armu ei saa endale anda, riskima peab.
«Kui juba 28. eluaasta paistab, siis kohad 30 parema seas ei anna enam mitte midagi. Seetõttu tulebki piiri kombata. Vaeva peab nägema,» sõnas Rehemaa lõpetuseks.
Aivar Rehemaa täditütar Kiku tagasitulekust: miks ka mitte?
Võrreldes eelmise aasta Ramsau laagriga on tänavused treeningud Aivar Rehemaa jaoks ka ühe teise aspekti poolest erinevad. Seekord pole laagris tema täditütart Kristina Šmigun-Vähit, kes juuni alguses teatas tippspordist loobumisest.
Rehemaa ei salanud, et tänu sellele on treener Anatoli Šmigunil tema jaoks pisut rohkem aega. Samas ei ole tal enam üht head treeningupartnerit.
«Parem on ikka koos trenni teha kui üksinda. Aga see on tema otsus. Tema on oma medalid võitnud, mina pean edasi rassima ja oma medalid võitma,» muigas Rehemaa ja lisas: «Kahju oli kuulda, et ta lõpetab. Kui suve alguses teda enam treeningul ei näinud, siis mõtlesin, et mis mõttes – kas nüüd ongi kõik? Aga inimene harjub kõigega. Nüüd ei saagi enam aru, et midagi oleks teisiti. Mina treenin ikka edasi.»
Küsimusele, kas Kristina võiks pärast teise lapse sündi taas tippsporti naasta, vajus Rehemaa natukeseks ajaks mõttesse.
Väikese pausi järel vastas ta: «Elu võib kõike tuua. See pole üldse võimatu. Sotši olümpiaks pole tal ju teab mis vanus. Talle on juba looduse poolt nii palju antud, et palju polegi vaja. Talle pole mitut aastat vaja, et medalit võita. Minu arvates oli ka Vancouveri olümpiahõbe kullaläikega. Nägin ju kõrvalt, mida ta selle jaoks tegema pidi.»
Rehemaa tõi näitena Lance Armstrongi ja teisigi tippsportlaseid, kes on liiga enneaegu loobumisest teatanud.
Miski on neid ikka tagasi toonud. Hoolimata sellest, et nad on oma sõnu sööma pidanud. «Kristina puhul ei saa ka lõpuni päris kindel olla,» avaldas ise uut tõusu lootev Rehemaa. (PM)