Eesti jalgpallikoondise kauaaegse kapteni Raio Piiroja 16 aastat Eesti rahvuskoondises kujutasid endast jalgpallisõbra jaoks suurepärast kaasaelamismaterjali. Sageli kõlas enne järjekordset valikmängu fännide huulil tähtsaima küsimusena: kas Raio on terve, kas Raio ikka mängib? Muidugi ta mängis. Mitmes mõttes sümboliseeris Piiroja mängijakarjäär kogu Eesti jalgpalli toonast käekäiku, sest takistusi-vigastusi jagus, ka loomupärast talenti oli tsipa vähem antud kui paljudele kaaslastele – viimast on Piiroja isegi alati varmalt tunnistanud. Aga tühja see tehnika, kui on tahtmist! Piiroja mängis sinisärgis iga viimast kui mängu ja minutit kirega, sellise sisemise põlemisega, mida harva kohtab. On igati sümboolne seegi, et teisipäeval kell 19 rivistub Lillekülas Piiroja ja Eesti koondise vastu Island – vahva ja visa rahvas, kellel tugevad sidemed merega.
Sest tegelikult käivad hingelt sportlaskaluriks loodud Piiroja päevad juba tükimat aega hoopis selle takti järgi, mida meri ette kirjutab. «Tulge esmaspäeval, siis on maapäev,» ütleb ta, kui uurida, millal oleks veidi aega jalgpallijuttu puhuda. Kaluritöö lubab kevadnädalast näpistada päevakese, ei enamat.