Tänavune Tartu rattamaraton, järjekorras kolmeteistkümnes ja seetõttu, nagu karta võiski, erakordselt porine ja vihmane, tekitas juba poolel võistlusmaal tunde: no nii, see maraton jääb küll viimaseks, ei kordagi enam tule siia starti.
Priit Pullerits: rõõm valust ja pisaraist
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
20. oktoober 2010, 14:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui esimene kolmandik rajast oli korralikult sõidetav – peamiselt laiad ja tugeva kattega kruusateed, sekka asfaltigi –, siis niipea, kui rada keeras põlluäärtele ja metsade vahele, langes tuju nulli. Ja motivatsioon samuti.
Mis mõtet oli esimesed tund-poolteist kihutada, kui seejärel tuli alalõpmata sadulast ronida ja ratast käe kõrval lükata. Sadade meetrite kaupa. Sest pori ulatus üle pahkluu. Sõita oli võimatu.
Kolm korda juhtus seda, mida mu senise kuue rattamaratoni jooksul polnud veel kordagi juhtunud: kukkusin. Lihtsalt sedavõrd libe oli. Vähemasti oli porist nii palju kasu, et ükski kukkumine ei teinud haiget.
Distantsi teisel poolel oli võistlusisu sedavõrd kadunud, et enam ei läinud vähimatki korda, kui paljud mööda veeresid. Võib-olla ei läinud see korda ka seepärast, et möödujaid oli hirmus palju. Sedasi lubasin eelviimases, Palu toitlustuspunktis endale seda, mida polnud juba aastaid ühelgi massispordiüritusel teinud: pidasin mitmeminutilise kehakinnitamise pausi.
Nood, mis seal salata, olid rattamaratoni meeldivaimad hetked.
Võistlustahe oleks ilmselt sügavale allapoole nulli kukkunud, kui kaks sitkest rattamehest head sõpra, Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade juht Art Soonets ja Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia-ortopeedia arst-õppejõud Leho Rips, poleks oma võimetekohast tulemust ohverdades mind sappa võtnud ja vedades-innustades aidanud mul lõpuni vändata. Ja loomulikult mudas mütata.
Jah, vahetult pärast finišit oli tunne, et midagi hullemat enam olla ei saaks, kui oli see ligi nelja ja pool tunni pikkuseks veninud sõit. Liiati haamerdas peas, et nüüd küll aitab – ei mingit neetud rattamaratoni enam.
Ent aeg kõik haavad parandab. Ja üllatavalt kähku. Juba järgmisel päeval võis rattamaratoni läbimisest rääkida kui seiklusest, isegi väiksest kangelasteost. Seetõttu ei saa välistada, et rajal ja finišis kinnistunud mõte rattamaratonist rohkem mitte osa võtta jääbki pelgalt mõtteks.
Aga kas just selles ei peitugi suurte rahvaspordiürituste maagiline võlu?