Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eestlanna uskumatu teekond Oxfordi – Cambridge'i sõudevõistlusele

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Oxfordi naiskonna kaheksapaat veebruaris Thamesi jõel peetud võistlusel Molesey vastu. Elo Luik eestpoolt viies. | FOTO: Xposurephotos / Scanpix
Elo Luik (keskel) koos teiste Oxfordi naiskonna paatkonna liikmetega. | FOTO: Getty Images
Elo Luik koos emaga magistrantuuri lõpetamisel Oxfordi Radcliffe Camera raamatukogu ees. | FOTO: Erakogu
Boat Race´i võistlusrada Londonis Thamesi jõel. | FOTO: wikipedia.org
Oxfordi naiskond eelmise aasta Boat Race´il. | FOTO: Reuters / Scanpix

Lapse- ja teismeeas spordikaugest tüdrukust Elo Luigest sai alles ülikoolis täiesti ootamatult sportlane, kes sel aastal osaleb kahe Inglismaa parema ülikooli ehk Oxfordi ja Cambridge'i vahelisel ajaloolisel kaheksapaatide sõudmisvõistlusel ehk The Boat Race'il Thamesi jõel Londonis.

Elo Luik Boat Race´i ametlikul kaalumisel.

Oxfordis sotsiaal-kultuuriantropoloogiat tudeeriv Luik on Tallinnast pärit 27-aastane eestlanna, kes ühes maailma mainekamas ülikoolis õppinud alates 2012. aastast, esialgu magistrantuuris, nüüd doktorantuuris. «Sport ja mina, me ei olnud sõbrad, ja koolis mulle kehaline kasvatus ei meeldinud. Mingi aeg hiljem käisin küll aeg-ajalt sörkjooksu tegemas ja jõusaalis, aga see ei olnud mingi tõsine trenn,» alustab naine oma ebatavalise loo rääkimist.

Sõudmise juurde jõudis ta alles Inglismaal, kui nägi Londoni olümpia võistlusi. «See oli armastus esimesest silmapilgust. Mulle meeldis visuaalselt sõudmist vaadata, see ala oli kuidagi väga ilus,» meenutab ta. Oxfordis läks Luik oma kolledži sõudeklubisse katsetele ja jäi treeneritele kohe silma. «Olen ju sõudmise jaoks ideaalse kehaehitusega, pikk ja tugev (pikkust on Luigel 186 cm – M. G.). Ja kuigi ma sõuda ei osanud absoluutselt, ju siis treenerid nägid, et mul on potentsiaali.»

Luik tunnistab, et mõtleb tegelikult siiani, kuidas see juhtuda sai, et ta sellisesse seltskonda sattus. «BBC ajakirjanik küsis mult kord ühes intervjuus, et «noh, sul nagu väga suuri saavutusi pole, et kuidas sina siin oled?». Ja see on ju tõsi – seal on rahvuskoondislasi, kes olümpial ja maailmameistrivõistlustel käinud, ja neil on igasugu tiitleid võidetud, mul on ette näidata vaid 2014. aasta Boat Race’i reservpaatkonna koht,» räägib ta tagasihoidlikult.

Enne aasta tippsündmuse saabumist tekib tema sõnul Inglismaal alati palju poleemikat, kes peaks paatkondadesse kuuluma ja kes mitte. «Vahel mõtlen, et treenerid saavad ikka lõpuks aru, et ma ei oska sõuda ja vahetavad mu kasvõi stardijoonel välja,» lisab paadis viiendal kohal istuv Luik naerupahvakute saatel.

Tippsportlastest akadeemikud

Elo Luik (keskel) koos teiste Oxfordi naiskonna paatkonna liikmetega.

Koht paadis on välja võideldud ränkade trennidega ja konkurents on tihe. Hooajaks põhja ladumisega alustatakse septembris, hooaeg algab oktoobris. Kuus päeva nädalas, kaks korda päevas, kõik vaid ühe sõidu nimel, et märtsi lõpus või aprilli alguses peetaval traditsioonilisel Boat Race’il igipõline rivaal alistada.

«Konkurents on metsik. Paatkond pannakse lõplikult paika märtsis, aga samas on ka siis oht, et kedagi võidakse veel ringi tõsta. Sügisest saadik teevad treenerid palju katsetusi, tõstavad inimesi ringi, et parim koosseis leida. On erinevaid võistlusi ja välislaager, mis kõik Boat Race’iks ette valmistavad,» räägib sportlane-akadeemik.

Raskete trennidega ei suutnud Luige keha kohe kohaneda ja nii tulid ka vigastused. «Mul ju sisuliselt puudus sportimise kogemus ja ma ei osanud alguses oma keha absoluutselt kuulata ega tunnetada,» meenutab ta.

Kaheksapaadi liikmete tavaline päev algab sellega, et hommikul 5.45 viib buss naiskonna treeningule, mis lõpeb kell 9. Seejärel tegeletakse õpingutega. Pärastlõunal on teine trenn. Ent samal ajal tuleb jõuda ka Oxfordi tasemel teadustööga tegeleda.

Elo Luik koos emaga magistrantuuri lõpetamisel Oxfordi Radcliffe Camera raamatukogu ees.

«Just seetõttu on see võistlus Inglismaal nii väärtustatud, sest teatakse, et seal pole lihtsalt tublid sportlased, vaid pead lisaks olema ka vinge teadlane. See on Oxford, kus järeleandmisi ei tehta, sest mainet on vaja hoida. Kõik võistkonna liikmed on saanud Oxfordi sisse teistega võrdsetel alustel ja leidnud oma teadustööle ise rahastuse. Ka ei tehta meile koolis spordi tõttu mingeid mööndusi, siin pole USA ülikoolidega sarnane süsteem,» selgitab Luik elu tippülikoolis.

Igivana rivaliteet

Boat Race ongi Inglismaal pelgalt spordikülgede teema. Thamesi jõel peetavat võistlust jälgib kaldalt keskmiselt 250 000 inimest, lisaks miljonid teleri vahendusel. «Ka spordikauged inimesed teavad, mis võistlus see on. Kahe ülikooli omavaheline rivaliteet ulatub kaugesse aega, ent on tänaseni elus. Seejuures ei taheta üksteist üle trumbata ainult spordis, see on nii kõiges: Cambridge’ist tuleb parem olla,» räägib Luik.

Lisaks esimesele paatkonnale on nii Oxfordil kui Cambridge’il meeste ja naiste tiimides olemas reservpaatkonnad, kes ka Boat Race’il omavahel mõõtu võtavad. Luik osales seal reservpaatkonnaga 2014. aastal.

Ent siis tuli minna doktoritöö välitöö tõttu pikaks ajaks Indiasse. «See oli väga raske aeg. Treenimiseks normaalseid tingimusi ei olnud ja näiteks jooksmas käimisekski oli väga väike nii-öelda ajaline aken, sest kogu aeg valitses meeletu kuumus. Samas kasvatas see mind vaimselt väga palju tugevamaks ja üldfüüsis oli hea, tagasi tulles olid ergomeetri testid paremad kui varem. Hakkasin taas treenima, et uuesti võistkonda pääseda.»

Naiskonnal on tipptasemel treeninguvõimalused, paadid, abipersonal, nagu füsioterapeudid, arstid jms. Ka naiskonna treener on maailma tipp: Christine Wilson on abitreenerina juhendanud USA olümpianaiskonda, samuti Yale’i ülikooli võistkonda. Neljandat aastat Oxfordis töötav treener on naiskonna kolmel viimasel aastal võidule juhtinud. «Ta on nii tark ja väga meeldiv ning arusaaja inimesena. Kui mul oli vigastustega probleeme, siis oli ta alati valmis vastu tulema ja aitama,» sõnab Luik juhendaja kohta.

Lisalugu

Ajalooliselt suur võistlus

Thamesi jõel peetava Oxfordi ja Cambridge´i vahelise sõudmisvõistluse rada on 6,8 km pikk ja käänuline. «Enamasti saab võitja selgeks juba ammu enne finišit, sest kes kurvis suudab ette pääseda, on sisuliselt kindel võitja. Et jõel on lisaks jõevoolule ka hoovus ja lained, on palju taktikat ja roolija peab teraselt jälgima, millal on sobiv hetk otsustavat spurti üritada. Kohavalik ja õige hetke valik käib tihti nii piiri peal, et aerud lähevad kokku. Ja kui see hetk on, siis tuleb kiirendada nii, nagu torust tuleb, mitte mõelda sellele, et mitu kilomeetrit on veel sõita tarvis. See hammas hamba vastu võitlus paelubki mind! Sest see, kes ette pääseb, on justkui eskalaatoril, hoovus töötab sinu kasuks ja tagumisele jääb nii-öelda kasutatud vesi,» kirjeldab sel aastal Oxfordi eest sõudev eestlanna Elo Luik võistlusolusid.

Võistlus on 27. märtsil, eile, nädal varem mindi juba Londonisse, et Thamesil treenida. Naiste võistlust on varem peetud ka teisel rajal, ent nüüdseks on mehed ja naised võrdväärselt ehk sponsorite toel võistlemas samas paigas ja samal päeval ning BBC otseülekanded lähevad üle maailma mõlemast sõidust.

Esimene meeste võistlus peeti aastal 1829, naiste oma 1927. Selleaastane mõõduvõtt on meeste arvestuses järjekorras 162., naistel 71. Esimese ja teise maailmasõja tõttu olid mõistagi pausid, lisaks on eri põhjustel pause olnud veelgi.

Enne selleaastast võistlust juhib meeste arvestuses 81:79 Cambridge, naiste seas on 41 korral võitnud Cambridge ja 29 Oxford.

Seejuures pole Oxfordi naiskond pidanud kolmel viimasel aastal kaotusevalu tundma. «Mind paelub, et see traditsioon kestab, on vaid üks võimalus, pole mingeid eelsõite ega poolfinaale. On üks sõit ja kas võidad või kaotad,» räägib Luik.

Tagasi üles