«Ma tahtsin mängida Brüsselis, meie kodus, kuna olen hirmude vastu. Me peame normaalselt edasi elama.» Nii ütles Belgia jalgpallikoondise peatreener Marc Wilmots eelmisel nädalal, kui oli teada saanud, et tema hoolealuste tänane sõprusmäng Portugaliga toimub turvakaalutlustel Brüsseli asemel hoopis kaugel piiri taga, Leirias.
Belglaste elu muutus kardinaalselt nädala eest, kui hirmudest sai reaalsus ja Brüsselit tabas terroristide rünnak, kus elu kaotas vähemalt 35 inimest. Aastaid kestnud flaamide ja valloonide vastasseis jäi tagaplaanile ja kõik silmad vaatasid Brüsselis asuva Molenbeeki linnaosa poole, kus elavad tuhanded islamiusku inimesed, kes ei määratle end belglastena.
Valloonide ja flaamide erimeelsused on viinud nii kaugele, et Belgia Kuningriigi alustalad kõiguvad tugevalt. Kui lisada sinna ka väga suur hulk väljastpoolt sisserännanuid ja nende järeltulijaid, siis tekib kolmas suur grupp inimesi. Ei tasu ära unustada, et Belgias on ka sakslaste kogukond ja kolmas ametlik riigikeelgi on saksa keel. Tekkinud on tohutu rahvaste ja kultuuride paabel Euroopa südames.
Juba aastaid on räägitud, et tuhast tõusnud Belgia jalgpallikoondis võib kerkida riigi päästjaks. Maailma edetabelis hoitakse esikohta ja suvel Prantsusmaal toimuval EMil ollakse kindlasti favoriidid.
«Belglastel on oma kuningas ja oma jalgpallikoondis,» tõi Wilmots välja kaks asja, mis kindlasti peaksid riiki ühtsena hoidma.
