Maailma tipust ja seksisümbolist sai silla all elav joodik

Kristjan Jaak Kangur
, spordireporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Derek Sanderson.
Derek Sanderson. Foto: twitter

Tänavu juunis saab 70-aastaseks endine NHLi mängija Derek Sanderson, kelle karjäär on üks paremaid näiteid tippsportlasi teele sattuvatest karidest ja nende ületamisest. Sandersoni värskelt ilmuva biograafia valguses tuletas Iltalehti meelde meest, kes oli oma alal tipus ning kuulus seksisümbolite ritta, kuid lõpetas rahatu ja kodutuna silla all magades – et seejärel taas jalule tõusta.

2011. aasta veebruaris nimetas ajakiri GQ Sandersoni kõigi aegade 25 kõige stiilsema sportlase hulka. Anderson oli ses nimekirjas ainus jäähokimängija, kellele pakkusid seltsi näiteks Muhammad Ali, Björn Borg, George Best ja Pele. Sandersoni kuulsuse vormisid peamiselt kolm asja – halastamatu tegutsemine jääl, sõnakad väljaütlemised ja elumehe reputatsioon.

Sanderson võitis Boston Bruinsiga 1970. ja 1972. aastal Stanley karika, ent lõi teenitud miljonid alkoholi, mõnuainete ja advokaaditasude peale laiaks. Nii oligi ta enda sõnul juba 30-aastaselt omadega põhjas. «Lendasin purjuspäi ja narkouimas New Yorki. Seal ootas mind ees kolmeaastane joomatuur, kõige hullem kujuteldav luupainaja. Kartsin surra ega astunud seetõttu kordagi karusellilt maha. Püüdsin oma hirme valitseda ja kadunud enesekontrolli taastada seeläbi, et jõin. Mul polnud enam millelegi muule toetuda,» kirjeldas Sanderson oma raamatus. «Vaikselt vajusin aina sügavamale põrgusse.»

Oma viimase raha andis Sanderson ära Dallases, kus kohtas üht tüdrukut. Lõpuks leidis ta end ühel õhtul New Yorgi Central Parkist, üritades pargipingil ajalehtede all sooja leida. Üks «kogenum» kodutu soovitas tal minna varju pargi lääneotsas asuva silla alla. Sinna ehitas Sanderson pappkastides varjualuse, millest sai tema kodu. «Lõbustasin end raamatuga, mille keegi oli kaotanud. Tuhnisin prügikastides, varastasin ja kerjasin. Püüdsin lihtsalt kuidagi ellu jääda,» meenutas Sanderson.

«Esimest korda elus ei tundnud keegi mind rahva seas ära. Mul olid pikad ja salkus juuksed, ma polnud ammu habet ajanud ja riided olid räpased. Minust kõnniti mööda, ilma et keegi oleks mind ära tundnud. Ja kui ka oleks tundnud, siis mind poleks see huvitanud,» tõdes ta.

Peagi varastas Sanderson alkoholinälja kustutamiseks pooleliitrise pudeli viina. Järgmisel päeval läks ta jälle vargile, kuid nägi siis pargipingil magavat meest, kellel olid taskus alkoholipudelid. Sanderson üritas ühte endale näpata, kuid jäi vahele – joodik ajas end pingilt üles ja käratas, et ostku ta endale ise kärakat.

«Nähvasin talle ühe lollima lause, mida olen iial öelnud: «Kas sa tead, kes ma olen?»» kirjeldas Sanderson. «Ja see oli ainus kord, mil sellist asja ütlesin. Olin meeleheitel.»

««Muidugi tean,» vastas mees. «Sa oled samasugune joodik nagu minagi.»

Lõpuks aitasid Sandersoni taas jalule sõbrad, kelle seas oli ka legendaarne Bobby Orr. Sanderson sai taas elu joonde ning tegutses pikalt telekommentaatorina, nüüd töötab ta aga profisportlaste finantsnõustajana. Tõsi, kainuseni jõudmiseks kulus tal 13 katset. Pole ka ime, sest Sandersoni igapäevane norm oli meeletu. Nii tassis ta näiteks kord hommikul esimese asjana kauplusest koju neli pudelit viina. «Alustasin viina ja apelsinimahla kokteilidega ning kui kella kümne paiku lõpetasin, oli ühe pudeli põhjas veel tilgake alles,» meenutas 1980. aastal lõplikult alkoholist loobunud Sanderson.

«Kirjutasin oma raamatu sellest, kuidas hirmust üle saada. Teie ei karda samu asju, mida mina kartsin. Iga hirm on isiklik ja igaüks määratleb hirmu omamoodi. Püüame seda iga hinna eest vältida. Julgus tähendab võimet hirmuga toime tulla. Pidin koguma meeletult julgust, et enda deemonitele vastu astuda,» tõdes Sanderson.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles