Spordipsühholoogia on eestlastele üsna võõras ala. Meie kõrgkoolides seda otseselt õppida ei saa – nii Tartus kui Tallinnas on vaid mõned kursused ja loengud – ning kogenud spetsialistide kokkulugemiseks piisab kahe käe sõrmedest. Lisaks kipub meie Kalevite kange soo rahval olema sageli arvamus, et igaüks teab oma asju ikka kõige paremini ja võõrastelt abi küsida võib-olla ei maksagi – eriti kui tegemist on peatohtri ehk psühholoogiga. Tegelikkuses on lood vastupidi ja professionaalne abi tuleb enamasti ikka pigem kasuks kui kahjuks – nii ka spordipsühholoogias. Kolm aastat selles valdkonnas töötanud Kristel Kiens võtab asja vajalikkuse kokku lühidalt ja selgelt: «On vaja teada, kuidas oma pealihaseid ja vaimseid oskuseid kasulikult ära kasutada ja nendelsamadel lihastel ennast mitte häirida lasta.»
27-aastane Kiens on üks vähestest Eesti ametlikest spordipsühholoogia konsultantidest, kellel erialane haridus ette näidata. Tartust pärit neiu käis pärast Tartu Ülikooli psühholoogiakraadi omandamist magistriõppes Soomes Jyväskyläs. Meie põhjanaabrite juurde sattus aastaid võrkpalliga tegelenud Kiens aga puhtalt juhuse tõttu. «Kui veel võrkpalli mängisin, siis võistlesin Soomes ja ühe tuttavaga rääkides tekkis mõte, et prooviks professionaalse sportlase elu. Tuttav mängis ise Jyväskylä lähedal ühes võistkonnas ja mind sinna kutsudes ütles, et kui samal ajal õppida tahad, siis Jyväskylä ülikoolis on väga hea spordiosakond. Leidsin sealt spordipsühholoogia ja otsustasin selle kasuks, kuigi mu esmaseks prioriteediks toona oli ikkagi võrkpalli mängimine. Üsna kiirelt ütles mu keha aga, et see pole siiski õige otsus, ja pärast poolt aastat läksin üle õppimisele ning avastasin, et see on täpselt õige valdkond, mille vastu mul on suur kirg,» meenutas Kiens.
