Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Killing päev pärast medalivõitu: nüüd võtab pisara silma

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Sõudekoondise peatreener Matti Killing (keskel) tüüris Kaspar Taimsoo (vasakult), Andrei Jämsä, Tõnu Endreksoni ja Allar Raja olümpiapronksini. | FOTO: Tairo Lutter

Sõudjate Andrei Jämsä, Allar Raja, Tõnu Endreksoni ja Kaspar Taimsoo suur töö on tehtud ja olümpiamedal käes. Vähem kui 24 tundi pärast autasude vastu võtmist istub Postimees maha Eesti koondise peatreeneri Matti Killinguga, et vaadata tagasi tehtud tööle, inimestele pakutud emotsioonidele ja treeneri õpetussõnadele oma hoolealustele.

Kui neljapäeval sõudekanali ääres Killing rõõmupisarat ei poetanud, siis päev hiljem hakkab saavutatu kogenud treenerile kohale jõudma. «Nüüd võtab küll pisara silma,» tunnistab ta intervjuud andes.

-Matti Killing, nüüd kui Eesti neljapaat on jõudnud olümpiamängudel pronksmedalile, kas sellega on üks elu suurtest eesmärkidest nüüd täidetud?

Kindlasti on medal olümpialt üks tähtis tähis. Siiski on olemas veel kõrgemaid astmeid. Ikkagi pakub medal rahuldust. See oli raske tulema, aga tuli ära.

-Neli aastat tagasi Londonis saite neljanda koha, nüüd olite astme võrra kõrgemal ehk medalil. Kui palju need emotsioonid erinevad?

Nagu sõudeliidu president Rein Kilk ütles medalipeol vehklemisliidu presidendile Margus Hansonile, et sinu kätt ei suru keegi (epeenaiskond lõpetas samal päeval olümpiaturniiri neljandana). Tegelikult on neljas koht jama. Kõige ebamugavamad positsioonid on teine ja neljas. Kullal ja hõbedal on suur vahe – üks on ikkagi ju olümpiavõitja. Kolmanda ja neljanda koha vahel on lõhe veel suurem. Spordis lihtsalt on nii.

-Kui nüüd eilseid (üleeilseid) emotsioone tagasi kerida, kas siis rõõm tõi mingil hetkel pisara ka silma?

Võistluspäeva nihkumine ühe päeva võrra edasi muutis kuidagi ka emotsioone. Päev varem olin niivõrd pinges, et süda läks pahaks. Finaali ühe päeva võrra edasi lükkamine vähendas kuidagi emotsioone. Suur rõõm oli ikkagi. Päris sellist rõõmu muidugi ei olnud nagu norralase Olaf Tufte treeneril Pekingi olümpial, kui tema hoolealune tuli teist korda ühepaadil olümpiavõitjaks. Toona jäi ta jalgrattaga sõudjate kõrval sõites lihtsalt seisma ning viskas ratta kanalisse ja hüppas ise ka järele. Päris selliseid emotsioone ehk ei olnud. Samas kui läksin eile kuldmedali võitnud sakslasi õnnitlema, siis nad tunnistasid, et kartsid meid ikka jubedalt. (Killing mõtleb hetke eelmisele päevale tagasi). Näed, nüüd tulebki see pisar silma.

-See emotsioon näitab, et ajate ikka õiget asja, ja kindlasti läks see saavutus samamoodi hinge ka poolehoidjatele.

Teeme sporti selleks, et näidata võimalikult häid tulemusi. Eile (üleeile) tuli väga palju õnnitlusi nii tuttavatelt, sõpradelt kui ka täiesti võõrastelt inimestelt. Tundub, et see saavutus on läinud korda väga suurele osale Eesti rahvast. Kui Eesti sportlane saab medali, siis see teebki silmanurga märjaks. Emotsioone sellest jagub päevadeks, nädalateks või isegi kuudeks. Eesti rahvas on väike ja on oluline olla kuidagi ka maailmas pildis.

-Sellise emotsiooni saamiseks on vaja teha aga ränkrasket tööd. Kuidas on üldse võimalik neljapaati hästi toimima saada?

Eks peab teadma kõikide meeste eripärasid ja isiksuseomadusi. Mõnda meest pead silitama ja paitama, kuid teist ergutama karmimate sõnadega. Kõigil neil on aga ühine eesmärk ja mina treenerina olen kõrvalt rohkem abistaja. Nad on spordimeestena juba kogenud ja keegi neist ei tee sporti nalja pärast. Ikka eesmärgi nimel. Treeningute maailmameistreid on ju terve ilm täis, aga medalite võitmiseks on vaja kõik osad hästi klappima saada.

Esmalt ongi vaja leida õiged mehed, kes meil on õnneks olemas. Siis on vaja leida õige eessõudja, kes tunnetab hästi paati ja kaaslasi ja paneb asjad paika (Eesti neljapaadis on eessõudja Kaspar Taimsoo). Meil on paadis vajalikku ajupotentsiaali, meil on seda rammu ja ka töökust. See kõik kokku annab tulemuse.

-Kui iseloomustada kõiki neljapaadi liikmeid, siis millised mehed nad sportlastena on?

Sihikindlad sellid. Keegi ei ole nii, et täna tulen ja teen trenni. Trenni tehakse kogu aeg. Allar ja Andrei on supertöökad. Nad on endast ülima välja pigistanud. Tõnul on kindlasti rohkem eeldusi hea resultaadi jaoks kui Allaril ja Andreil. Temas on seda Palusalu rammu (Endreksoni vanaonu on kahekordne olümpiavõitja Kristjan Palusalu). Kaspar on aga superandekas. Kindlasti nad täiendavad teineteist – võtavad üle kaaslaste häid omadusi.

-Kes on siis paadis vaimseks liidriks, kelle sõna kõige rohkem maksab?

Eks nad kõik ütlevad sõna kaasa. Treeningute ajal on aga Kaspar selline mees. Tema on eessõudja, kes peab asju tunnetama ja kelle järgi tuleb teistel joonduda. Igapäevaselt peab olema ikka treener see, kes võtab vajadusel hoo maha või utsitab tagant. Kunagi ei saa kellegi teise järgi joonduda. Treeneri töö on looming. Kunagi ei saa ühegi raamatu ja programmi järgi asju ajada.

-Kui see paatkond uuesti eelmisel aastal kokku tuli, kas siis oli näha, et meestes on tahtmist ja sisu rohkem kui 2012. aastal Londonis?

Ei tahaks kõike seda rääkida, aga eks ta oli toona loll otsus, et Londoni järel paatkond laiali läks. Osal olid halvad nõuandjad, kuid nüüdseks on kõik unustatud. Tegelikult tulime ju eelmisel aastal esialgu uuesti kokku treeninggrupina ja tööprotsessi käigus istusid samad mehed uuesti ühte paati. Teadsin, et see nelik on tugevam, ja leidsin ka mooduse, kuidas nad taas ühte paati panna. Mina olen olnud ikka katsevõistluste vastane. Sõudmise juures nii ei saa. Treeningu käigus avalduvad inimeste võimed. Kui on ka teadusgruppi kõrval, siis näed ära, milline on see õige variant. Andrei, Allar, Tõnu ja Kaspar ühes paadis ongi õige variant.

-Võrreldes Londoni olümpiaga on mehed neli aastat vanemad. Kas oli näha, et endale anti aru, et sellised võimalusi olümpiamedali võitmiseks ei pruugi tulevikus enam tulla?

See teadmine tiivustas kindlasti. Arvan, et Londonis pidime leppima neljanda kohaga, kuna eelnevalt jäi lihtsalt aega väheks. Peab olema väga suurepärane õnnestumine, et kõik kohe toimima hakkaks. Neljane vajab sissetöötamist.

-Meeste keskmine vanus on juba praegu üle 33 eluaasta. Kas sellel kooslusel on jaksu pingutada järgmiste olümpiamängudeni Tokyos?

Kui võtame näiteks Jüri Jaansoni, siis tuleb öelda, et muidugi on. Mõni mees võiks osaleda veel mitmel olümpial. Täna on see soov neis olemas ja kindlasti võivad nad seda teha. Tõnu on seltskonnast kõige vanem (37-aastane), kuid ta on raudse tervisega mees. Tegelikult on nad vaimselt ka täiesti valmis, et panna veel edasi. Nad oskavad end vajadusel välja lülitada ja vahel pulli teha. Sportlane ei saa olla selline, et pingutaks ainult hambad ristis. Nii ei tule midagi.

-Järgmisel aastal on kavas maailmameistrivõistlused. Meie neljapaadi liikmetest ei ole ju kellelgi kuldset MM-medalit.

Nad on ikka öelnud, et see on aste, kuhu tahaks astuda. Olümpiamängude pronksmedali pealt on hea sellist eesmärki püüda. Usun, et see teadmine tiivustab mehi.

-Nelja sellist meest tulebki ühes paadis hoida, sest Eesti-suguse väikeriigi jaoks on ju tõeline ime, et on olemas neli sellisel tasemel meest.

Ei saa ära unustada, et eestlasi on natukene üle ühe miljoni ja see seabki omad piirid. Ka Islandi jalgpallikoondise kohta öeldi ju naljaga pooleks, et seal ongi ainult 23 jalgpallurit ja nendega mängitakse. Kui võtsime U23 vanuseklassis kaheksapaadiga MM-tiitli, siis ka suured sõuderiigid imestasid, et eeslastel ongi ju ainult üheksa sõudjat ja nüüd tulevad järsku maailmameistriteks. Peab olema ääretu fanaatikute seltskond, et väiksemate vahenditega midagi saavutada. Miski ei ole võimatu. Eesmärgipüstitus peab õige olema. Uskujaid peab olema. Loomulikult muidugi ka töötegijaid, kes on selle eesmärgi nimel valmis rügama. Ükski asi ei ole võimatu.

-Kas meil on ka järelkasvu, kes on praeguse neljase kõrval valmis murdma 2020. aasta Tokyo olümpiamängudele?

On küll. Kui 2013. aastal läksime uue koosseisuga MMile, siis tõestasime, et meil on ka tagalat. Tegelikult tuleb pidevalt mõelda laiemalt. Ei saa nii, et toetame ainult nelja meest. Üks neljapaat koosneb vähemalt kuuest mehest. Võime nelja meest ju neli aastat olümpiaks ette valmistada, aga kui midagi viimasel aastal juhtub, siis on ju kogu töö läinud tühja. Võrreldes Londonis peetud olümpiamängudega oleme astunud juba sammu edasi, sest meil on tagala tugevam. Varumees Sten-Erik Anderson on teinud ära suure töö ja esimese nelikuga peaaegu samal tasemel mees. Ta hingab päevast päeva põhikoosseisuga samas rütmis. See on oluline. Arvan, et olen suuteline järgmine aasta kokku panema teise neljapaadi, kes võiks treeningul olla meie esinduspaatkonnale vääriline sparringupartner.

Tagasi üles