Rio olümpial 3000 m takistusjooksus 35. koha saanud Kaur Kivistik tunnistas, et kuumas staadionikatlas – termomeeter näitas 33 soojakraadi – polnud temas seda õiget vurtsu. «Tempo oli tegelikult ühtlane, aga mida rin edasi, seda tuimemaks asi muutus. Jalad ei tulnud mõtetega kaasa, nägin, et mehed lähevad eest ära, aga midagi teha ka ei saanud,» rääkis Kivistik.
Kivistik: jalad ei tulnud mõtetega kaasa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samas tundis Kivistik heameelt, et sai üldse olümpial võistelda. Ta on esimene Eesti takistusjooksja, kes olümpiamängudel osalenud. «Olen rahul, et siin jooksin ja päris ära ei surnud, vaid jäin püsti. Mingi ajalugu on tehtud,» sõnas lõpetanutest seitset konkurenti edestanud mees. «Võrreldes Pekingi MMiga, oli aeg palju parem, kuid see polnud ikkagi see, mida ma ootasin.»
Kivistiku sõnul pakkus olümpia siiski õppetunni ning siit on asju järgmiseks hooajaks kaasa võtta.