Eile Prantsusmaal proloogiga alanud mitmepäevasõidu Tour de l’Ain esimene etapp lõppes grupifinišiga. Eesti lootused Rein Taaramäe (Cofidis) ja Tanel Kangert (Astana) lõpetasid peagrupis.
Taaramäe ees sõitnud rattur lendas metsa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Etapi võitis kodupubliku rõõmuks Jimmy Casper (Saur-Sojasun). Teise koha sai Romain Hardy (Bretagne-Schuller) ja kolmas oli Robin Chaigneau (Skil-Shimano). Kangert sai kirja 31. ja Taaramäe 46. koha.
Kokkuvõttes jätkab liidrina proloogi võitnud hollandlane Wilco Kelderman (Rabobank Continental). Kangert hoiab 13. (+0.08) ja Taaramäe 15. positsiooni (+0.09). Tour de l’Ain lõpeb pühapäeval.
Taaramäe tegi kahest esimesest päevast rattaprofid.ee blogis kokkuvõtte. Taaramäe kirjutab: «Midagi erilist rääkida pole, vaid korra oli ärev moment... Pärast ainsat mäefinišit sõitsime laskumist. Saur tegi Casperi jaoks tööd ja Casper ise otsustas laskumisel punni põhja panna, et jooksikutega suurt jõudu kulutamata 30 sekundit tasa teha. Olime juba neljakesi pundilt oma saja meetriga eest ära veerenud, kui tuli parem kurv, kus tuli omajagu lenksu väänata ja kallutada suure kiiruse pealt.
Minu ees oli kolm Sauri meest ning taga oli juba vahe sees ja tolles kurvis Coppel ei mõistnud lenksu pöörata. Jänes oli vist püksis ja tüüp pani otse hüppega teelt välja. Täielik jackass, aga kartsin ta pärast, sest see hüpe sinna metsa tundus päris jube. Aga õnneks peale marrastuste ja peavalu tal midagi polnud. Ise tema taga olles keerasin ilma suurema vaevata selle kurvi välja.
Vahel ma ei saa aru, kuidas tõsised profid nii saamatuid vigu teevad. Soovitan kõigile, kes laskumisi kardavad, tulge Nice’i kanti elama ja sõitke trennis laskumisi kiirelt (kuid siiski ilma riskita) ning pärast võistlustele tulles tundub asi köki-möki. Ma tean, millest räägin – olin ise mõned aastad tagasi väga kahvatu mäest alla sõitja.
Meeskond aitas mind täna päris korralikult, st kaitses tuule eest, aga enne finišit pidin üksi siplema. Meil siin meeskonnas üsna nõrganärvilised ratturid, aga enne sprinti oli asi ohtlik. Kiirus pole sama, mis Touril – palju noori, kes teevad finišite eel väga ohtlikke liigutusi. Kokkuvõttes oli asi ohtlikum kui Tour de France’i enamikes finišites, sest kiirus oli ka lahjem ja niiviisi jõudis rohkem mehi ees olla.
Eilsest proloogist ka nats. Hommikul sõitsime 2 h, õhtul 20 min soojendust ja siis stardist lõpuni punn põhjas. Kurve oli omajagu, aga riski peale ma ei läinud, painutasin kindla peale. Ei soovi Tour de l’Ainil käeluud murda vms. Tulemus oli ka OK, pole proloogides kunagi parem olnud. Vähemalt mitte nii lühikestes. Minu proloog hakkab üks 6 km, siis on asi nats rohkem eraldistardi moodi, kuid lühikesed temposõidud pole samuti minu asi.
Erilisi eesmärke tuuril pole, vaatan päev-päevalt. Ei tahaks end siin tühjaks rabeleda, parema meelega kihutaksin mehisemalt Vueltal. Tunne muidu täitsa hea, pole midagi kurta. Muidugi ootame, mis raskemad päevad toovad. Homme juba imelik finiš – enne lõppu väike põnts, kus võib omajagu kino saada.»