/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
Laupäevases Postimehes ilmus lugu, kus nenditi, et hoolimata puudulikust kodusest treeningust mängib koguni seitse Eesti väravavahti välisklubides. Postimees esitas Eesti Jalgpalli Liidu presidendile Aivar Pohlakule küsimuse, kas eestlane on väravavahiks sobiv tüüp ja kas väravavahid võivad olla Eesti kaubamärgiks maailma jalgpallis.
Aivar Pohlak: «Arvan, et väravavaht ja ka kaitsemängija koht on need positsioonid väljakul, kus eestlane kõige lihtsamalt on võimeline konkureerima töökoha pärast heal tasemel jalgpalliklubis. Väravavahtideks sobime tänu tasakaalukale natuurile, sellel kohal käib hindamine ju mitte parimate hetkede, vaid stabiilsuse järele ja kaitsemängijateks tänu distsiplineeritusele ja võitlusvaimule, lugesin kokku, et FC Florast on siirdunud klubi ajaloo jooksul erineval tasemel välisliigadesse kokku 29 kaitsemängijat, tõsi, nende hulgas on üksjagu välismaalasi.
Kui nüüd veel väravavahtidest kõnelda, siis arvan, et väravavaht võiks olla üks Eesti jalgpalli kaubamärke, ehk siis väga heade väravavahtide kasvatamine võiks üks lihtsamaid võimalusi meie jalgpallurite jaoks erilise maine loomisel või vähemalt esimene samm selles osas. Mart Poom on tänu töökusele ja heale mainele ehitanud ette ka esimesed trepiastmed sellel teel.
Tõsi, lisan, et mõistagi ei saa ainult väravavahtidel või väravavahtidel ja kaitsjatel põhineda meie jalgpalli areng, selleks vajame ikkagi kõikide positsioonide mängijaid ehk siis läbi treener-mängija suhte taseme jätkuva tõusu peame parandama eestlastest jalgpallurite konkurentsivõimet ka teistel positsioonidel, sest lootusetud pole me ju ühelgi neist ja häid omadusi, mis vajalikud muudel väljakukohtadel mängimiseks, on meis samuti.»