Millist spordiala peetakse Eestis mehiseks? Vastus: loomulikult jalgpalli! Belfasti tehases 15-tunnise töövahetuse lõpetanud ja Suurbritanniat põlgav iirlane nii ei mõtle: «Jalgpall on naistele, mehed mängivad ragbit ja gaeli jalgpalli!»
Jalgpall? See on ju naiste mäng
8. oktoober 2011, 09:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhja-Iirimaal on maailma populaarseima mänguga käinud pikalt kaasas vägivald protestantide ja katoliiklaste vahel. Paljusid kohalikke katoliiklasi jätab aga jalgpall täiesti külmaks ning rohkem pööratakse tähelepanu oma traditsioonilistele pallimängudele.
Ka kohalikes ajalehtedes jääb Eesti ja Põhja-Iirimaa kohtumise kajastus tuntavalt alla ragbi MMi veerandfinaalile Iirimaa ja Walesi vahel, mis toimub täna varastel hommikutundidel.
Iirimaa ragbimeeskonna kohta tuleb seejuures ära märkida, et sellel alal ei ole eraldi Põhja-Iirimaa ja Iirimaa koondist, vaid üks võistkond esindab kogu saart. Siit ka üks põhjus, miks kohalikele katoliiklastele sümpatiseerib see pallimäng tunduvalt rohkem.
Protestantidega on loomulikult teine lugu ja maailma populaarseim mäng on nende jaoks tähtis.
«Põhja-Iirimaa jalgpallikoondise kohtumistel käib alati väga vähe katoliiklasi. Praeguses meeskonnas on siiski näiteks kuus kuni seitse katoliiklast. Muidu huvitab neid rohkem gaeli jalgpall ja ragbi,» sõnas Põhja-Iirimaa Jalgpalli Liidu töötaja.
Siinjuures tuleb kindlasti mainida, et koondise kodustaadion Windsor Park asub protestantlikus linnaosas ning üks õige katoliiklane sinna oma jalga ei tõsta. Ja kogu asjast on neil loomulikult ka oma nägemus.
«Õiged mehed mängivad ragbit ja gaeli jalgpalli (gaeli jalgpalli mängitaksegi peamiselt vaid Iirimaal ning mujal maailmas on see küllaltki tundmatu mäng – toim). Tavaline jalgpall on meie jaoks rohkem naiste mäng ja see on meil siin üldine arvamus,» teatas Dublinist pärit, kuid Belfastis töötav Nigel.
«Ragbi on meile palju tähtsam. Jalgpall on omane inglastele ja me vihkame neid,» toetas üheksa aastat Texases elanud, kuid nüüd Iirimaale tagasi pöördunud Steven. Seejuures tunnistasid paljud kohalikud katoliiklased, et hea meelega näeksid nad Põhja-Iirimaa jalgpallimeeskonda alati kaotamas. Niisiis võib jõuda tõdemuseni, et headest etteastetest hoolimata võib ka oma kodumaal olla vihatud.
«Põhja-Iirimaa jalgpallikoondis on naljanumber. Ragbis oleme maailma tippmeeskondade seas ja võime ka midagi saavutada. Õige iirlane mängib ragbit või gaeli jalgpalli,» sõnas pikalt Saksamaal elanud, kuid samuti Belfasti tagasi pöördunud Chris.
Protestantide ja katoliiklaste vastastikune vaen on siin küllaltki tajutav ning igasuguse vägivalla ärahoidmiseks tehakse vähemasti Belfastis kõvasti tööd. Seda saavad oma nahal tunda ka Eesti koondise poolehoidjad.
Nii näiteks tuli eestlastel kohati enne pubisse sisse astumist ära peita oma sinine koondise logoga särk ja ka fännisall, kuna sellise atribuutika peale võisid uksed jääda lihtsalt suletuks.
Samamoodi tahtsid turvamehed klubi uksel näha, millist särki jope all kantakse. Kui korraga sooviks lõbustusasutusse sisse astuda kaks sama koondise või meeskonna särki kandvat inimest, siis tõenäoliselt saadetaks nad ilma pikema jutu ja selgituseta kodu poole tagasi. Kõike seda tehakse selleks, et vältida fännidevahelisi hõõrumisi, mis võiksid lõppeda vägivallaga.
Enamasti tunnistasid siiski ka kohalikud, et kahe leeri vaheline vaen on nende jaoks küllaltki tüütu. Kuuldes, et Eestis on enamik inimesi ateistid, öeldi enamasti: «Tundub, et teil on kergem elu.»