Kettaheitja Gerd Kanter on saavutanud kõik, millest üks sportlane võib unistada – ta on olümpiavõitja ja maailmameister… Aga on veel miski, mis sunnib teda treeningutel rabama.
Maailmarekord peaks sündima kevadel
27. veebruar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kanter tahab saada maailmarekordimeheks ning tänavusel hooajal keskendubki ta selle eesmärgi täitmisele.
Peensusteni paika pandud plaan näeb ette, et rekord sünnib aprilli lõpus või mai alguses USA staadionidel. Varuvariandina näeb Kanter ka sügist üritamist.
«Tegelikult pole suurt vahet, kas püüda rekordit Eestis või mujal, kuid kevadel on USAs väga soodne kliima ning hea tulemuse saavutamiseks ideaalsed olud,» rääkis Kanter. «Mõnikord on seal tuuled isegi liiga tugevad – pealegi pole tuule osa nii määrav. Sügisel heitsin oma treeningute parima 72.80 peaaegu vaikse ilmaga.»
Kanter lisas siiski, et mõõduka vastutuulega võib samasugune heide kanduda üle 75 meetri. Senine maailmarekord võrdub 74.08ga ning püsib juba 8032 päeva sakslase Jürgen Schulti nimel.
Kanteri ja ühtlasi Eesti rekord on vaid 70 sentimeetrit nõrgem ning heidetud kolm aastat tagasi. «Maailmarekordi püstitamiseks ei pea ma oma parimat palju ületama, piisab vaid üheprotsendilisest parandusest,» arutles Kanter. «Oleks ju väga meeldiv, kui uus rekord algaks numbriga 75.»
Kanter ja treener Vesteinn Hafsteinsson on rekordini jõudmiseks koostanud täpse kava. Juba täna sõidab Eesti parim sportlane Tenerifele treeningulaagrisse.
Kahe nädala pärast osaleb ta samas Euroopa talvistel karikavõistlustel ning veel nädal hiljem põikab korraks koju. 22. märtsil üritab ta vahepalana parandada Rootsis siserekordit 66.10.
Aprilli keskel siirdub Kanter Ameerikasse. Rekordiürituste kuupäevad pole veel täpselt paigas, ent suure tõenäosusega on võistlused 28. aprillil ning 7. ja 14. mail.
«Esimesel võistlusel ei pruugi kõik ideaalselt õnnestuda, seepärast tuleb planeerida kolm võistlust,» selgitas Kanter. «Ilmselt kannavad need kõik nimetust «maailmarekordi challenge».» Esimene võistlus peetakse San Diegos, kaks viimast Salinas – paigas, kus sündis ka kehtiv Eesti rekord.
Kanter on veendunud, et varakevadine vormitipu saavutamine ei sea ülejäänud hooaega ohtu. Samuti ei pelga ta rekordiürituse kinnisideeks muutumist ning sellega seoses vaimsete pingete kuhjumist.
«Olen ju alati kevadel kaugele heitnud,» viitas ta eelmistele aastatele. «Loomulikult tuleb pärast Ameerikast naasmist langus, kuid oleme varasematest aastatest õppinud ning loodan, et tagasilöök pole kõva.» Vastupidi, Kanter loodab eeloleval suvel heita vähemalt kümnel võistlusel üle 70 meetri, möödunud aastal see tal ei õnnestunud.
Kui aga kevadel ei õnnestu vormi realiseerida, näeb ta võimalust end veel kord ajalukku raiuda sügisel Rootsis, kus ta varemgi maailmarekordit püüdnud. «Kevadel tehtud töö ei kao ju kuhugi,» märkis ta.
Hafsteinssoni sõnul on Kanteri seis juba praegu parem kui mullu samal ajal. Paraku valmistasid juhendajale muret olümpiavõitja õlule laotud sotsiaalsed kohustused – Eesti Vabariigi aastapäeva puhul pidi atleet osalema liiga paljudel üritustel.
Kogu triangel oli koguni nii kurnav, et ühel treeningul pidas Kanter paremaks viimasest kangiseeriast loobuda. Kanteri kohta erakordne samm. «Gerdi jaoks on nüüd väga tähtis minna laagrisse, kus saab keskenduda ainult harjutamisele, söömisele ja magamisele,» märkis Hafsteinsson.