Tänavusel finaalturniiril kolme kaotusega piirdunud iirlased suutsid EMil näidata, et jalgpallis on enamatki, kui vaid omade võidu ootamine – meeskonda tuleb toetada ka kõige raskematel hetkedel.
«Saime küll lüüa, kuid see kogemus on seda väärt.»
20. juuni 2012, 08:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
C-alagrupi viimases kohtumises jäädi 0:2 alla itaallastele, kuid võimas kaasaelamine pani lõpuks ka võitjaid Iiri fänne tunnustama. Suur laulupidu algas juba enne kohtumist, kui iirlased saabusid jala, taksode ja trammidega mängupaika. Kõige suurem möll käis enamasti trammides, kus võeti üles nii lauluviis kui löödi vastu aknaid, uksi ja lagesid rütmi kaasa. Itaalia koondise hotelli ees tõusid helid seejuures veel eriti kõrgeks.
«Saime küll kolm kindlat kaotust, kuid ikkagi on parem olla finaalturniiril osaline, kui seda taas kõrvalt vaadata. Meie jaoks oli see üle pika aja võimalus omadele sellisel tasemel kaasa elada,» märkis Poznanis meeskonnale kaasa elanud Ian.
«Loomulikult oleksime soovinud paremaid tulemusi, kuid saime ka päris tugevad vastased. Usun, et tuleme tugevamana tagasi,» toetas John sõbra sõnavõttu.
Kõige kehvem meeskond
Teadupärast pole iirlaste jaoks finaalturniiril osalemine igapäevane sündmus – viimati osaleti suvisel suurvõistlustel 2002. aastal, kui tehti kaasa Jaapanis ja Lõuna-Koreas toimunud MMil, toona õnnestus neil ka alagrupist edasi murda. EMil olid nad aga enne tänavust suve viimati võistlustules 1988. aastal, kus nende lõpptulemuseks jäi hinnatav 5. koht.
Seekord neil nii hästi ei läinud ning play-off’is Eesti alistanud iirlaste väravate vaheks jäi kolme kohtumisega koguni 1:9. Eeldusel, et rootslased ei lasknud eile õhtul oma väravasse lüüa kuut vastuseta palli, oli iirlaste puhul tegemist tänavuse finaalturniiri kõige kehvema meeskonnaga. See aga ei tähenda, et neil ei võiks olla turniiri parimad poolehoidjad. Tänusõnadega jäävad iirlasi meenutama ka Poznani linna elanikud, väidetavalt kulutasid saareriigist pärit vutifännid seal 28 miljonit eurot.
Finaalturniiril, kus on räägitud mitmel puhul kaklustest, on iirlased olnud justkui sõõm värsket õhku. Kes ei mäletaks nende suurepäraseid laule finaalturniiri mängude ajal? Kohalike sõnul on iirlaste laulud saanud väga populaarseks ka teiste fännide seas, kuna tegemist on lihtsate sõnadega ja n-ö kummitama jääva viisiga.
«Oo Trapattoni (Iirimaa koondise itaallasest peatreener Giovanni Trapattoni – toim), kunagi olid sa itaallane, kuid nüüd oled iirlane!» oli finaalturniiril üks rohesärkide põhiline hüüdlause. Tõenäoliselt saab sellist viisijuppi tulevikus kuulda ka teiste riikide fännide seas, kuna selle olevat juba endale suupäraseks kohandanud näiteks poolakad ja veel mõne riigi poolehoidjad.
Iirlaste suure fänniarmee (Poznanis oli neid viimati umbes 30 000) juures on veel see hämmastav, et finaalturniiril osalenud meeskondadest on Iirimaa üks väiksema rahvaarvuga riik – seal elab umbes 4,6 miljonit inimest, EMil mängivatest koondistest on rahvaarv väiksem vaid Horvaatial (4,3 miljonit).
Fännid väärivad suuri võite
Esmaspäevase Iirimaa ja suure jalgpalliriigi Itaalia (umbes 60 miljoni elanikuga riik) fännide hulka võis laias laastus võrrelda kümnete tuhandetega (kokku oli kohtumisel 38 794 pealtvaatajat).
Nii oligi Poznani staadionil umbes kolm neljandikku fännidest riietatud rohelisse ehk tegemist oli Iirimaa koondise toetajatega. Seejuures lauldi püsti seistes suurem osa kohtumise ajast ja neid ei morjendanud ka vastaste väravad.
Pärast lõpuvilet ja Hispaania–Horvaatia kohtumise lõppu käis staadionil itaallaste rõõmupidu, kuid tribüünid rõkkasid endiselt iirlaste laulust ja oma fännidele avaldasid austust ka Iirimaa koondislased. Lisaks iirlastele tegid nende ees tänutäheks ringi ka itaallased ning nende kapten Gianluigi Buffon tõstis saareriigi poolehoidjate suunas tunnustavalt mõlemad pöidlad püsti.
«Sellest on tõsiselt kahju, et me ei mänginud nii hästi kui suudame. Kui keegi üldse väärib suuri võite, on need meie fännid,» sõnas iirlaste kapten Robbie Keane pärast kohtumist.
Kuigi staadionil võtsid iirlased oma häälepaeltest viimast, võeti veel ka areenilt lahkudes viisijupid üles. Mängupaigast kesklinna poole suundunud võimsast trammiderivist võis jätkuvalt kuulda iirlaste lauluhäält.