Jalgpalli Euroopa meistrivõistlustel on viimasel ajal saanud trendiks, et turniiril on kaks korraldajat – viimasest neljast lõppvõistlusest on niimoodi olnud kolmel juhul. 2000. aastal toimus turniir Hollandis ja Belgias, 2008. aastal Šveitsis ja Austrias ning tänavu Poolas ja Ukrainas.
Samas, näiteks 2004. aastal korraldas võistluse Portugal üksinda. See on tänavuse turniiri ajal tekitanud küsimuse, et kui kümne miljoni elanikuga Portugal sai sellega hakkama, kas siis poleks sama suutnud ka tunduvalt suurem Poola (38 miljonit elanikku).
Poolakad kannavadki tänavuse turniiri ajal suuremat raskust enda õlgadel ning näiteks 16st finaalturniiril osalevast meeskonnast 13 olid oma treeninglaagri püsti löönud just nende territooriumil.
«Tõenäoliselt oleksime sellega ka üksinda hakkama saanud, kuid tänavune turniir annab meile kindlust, et tulevikus on see teostatav,» arvas üliõpilane Mariusz.
Arvestades, et alates järgmisest EM-finaalturniirist tõuseb lõppvõistlusel osalejate arv 24-le, muutub aina tõenäolisemaks, et suurvõistlust korraldavad ka edaspidi mitu riiki korraga. Kui järgneva finaalturniiri on üksinda enda õlgadele võtnud üks Euroopa suurriike Prantsusmaa, siis näiteks on õhus võimalus, et 2020. aasta EMi võõrustavad korraga hoopis Iirimaa, Wales ja Šotimaa.
Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril osalevate riikide arvu kasv on olnud aastakümnete jooksul läbiv trend.
Esimestel tiitlivõistlustel pääsesid ihaldatud karika eest võistlema vaid neli riiki, 1980. aastal kasvas see arv kaheksani. Järgmine laienemine leidis aset 1996. aasta finaalturniiril, kui võitjat asus selgitama 16 koondist. Alates 2016. aasta EMist on osalemas aga juba 24 riiki ehk peaaegu pooled Euroopa Jalgpalli Liidu (UEFA) liikmed. Seega hakkame tõenäoliselt ka edaspidi nägema võistlusi, kus korraldajaid on rohkem kui üks.