Tour de France’il täna 26. koha saanud ja üldarvestuses 10. positsioonile langenud, ent parima noorratturi valges särgis jätkav Rein Taaramäe kirjutab oma rattablogis mänguportaalis paf.com, et sattus olema kehv päev, kuid moraal seetõttu alla ei läinud.
«Täna oli enesetunne veidi kehvem ja tundsin, et kord oli kõht kuidagi blokkis, jook eriti alla ei läinud, ja siis mingi aeg jooksis valu nagu sipelgana kõhus siia-sinna ringi. Seda kõike võib põhjustada väsimus,» märgib Taaramäe.
«Terve päev anti kõvasti minna, sest Skyle ei sobinud see suur jooksikute punt, kes ees olid. Liialt oli ohtlikke mehi. Päev oli võrreldes eelmistega küll lühike – 157 km vaid, kuid tõuse oli nii palju ja nad raiped olid kõik päris järsud ka. Näiteks laskumisel sain üle 100 km/h kätte, see ütleb juba kõik,» kirjeldab eestlane etappi.
«Viimane tõus pidi olema 4 kilomeetrit, aga super järsk. Juba all kummitasid mu jalgu krambid, aga imelikul kombel püsti peal pedaalides nad kadusid. Sellist asja polegi varem olnud. Umbes 1,5 kilomeetrit olin pelotoniga kontaktis, kuid siis läks raskeks, imesin maha. Di Gregorio võttis kohe tempo tegemise enda peale ja olime järgmised 2,5 kilomeetrit pundist 100 meetri kaugusel. Tõusu lõppu sõitis grupp väga kiiresti (viimased 500 meetrit) ning siis kadus ka silmside. Üleval tuli Moncoutie selg ees vastu ja hakkas siis meid abistama.
Andsime päris tuliselt minna kolmekesi. Aitasid ka teised: Coppel, Valverde, Velits, Klöden ja Ten Dam. Andsin endast nii palju, et viimased 10 km tundusid nagu 30 km ja viimased 5 km nagu 50 km. Ise olin pooleldi krampides. Lõpuks olime võitjast 2 minutit ja 21 sekundit maas ning pundist 1 minut ja 55 sekundit,» kirjutab Taaramäe.
«Oli halb päev nagu eelmine aasta Luz Ardideniski, kus sain 25. koha ja kaotasin 3 minutit. Pole hullu! Tavaliselt on pärast kehva päeva hea päev. Vaatame homme, kuidas seekord on. Moraal ära ei läinud. Sõbrad, ärge muretsege, tuur on veel pikk ja palju on veel teha. Küll tulevad jälle ka head päevad,» lõpetab Taaramäe ja tänab lisaks kõiki fänne.