Taaramäe: tundsin kohe, et ei saa tavapärast jõudu kätte

Rein Taaramäe Foto: Margus Ansu

Tänasel Tour de France’i eraldistardist sõidul 28. kohaga leppima pidanud ja parima noorratturi valge särgi Tejay Van Garderenile loovutama pidanud Rein Taaramäe sõnab oma blogis paf.com mänguportaalis, et tundis juba stardi järel jõu puudumist.

«Hommikul ärgates oli tunne natuke väsinud. Pabistama ei hakanud, sest veidi venitades ja end värskendades läks tunne paremaks. Seega jäin optimistiks,» kirjutab Taaramäe.

«Bussi jõudes sain rahulikult soojenduse läbi mõelda, rada meenutada (käisime tiimiga seda kuu aega tagasi uurimas) ja natuke teleri vahendusel vaadata, kuidas teised mehed sõidavad. Tegin hea soojenduse: 35 minutit ning kui aeg oli minna, siis olin valmis. Soojenduse ajal tundus jalg hea olevat, aga kui stardipukilt alla tulin, siis tundsin kohe, et kurat, no ei saa seda jõudu kätte, mis tavaliselt on. Umbes 30 W oli jalast puudu,» kirjeldab ta.

Seega kujunes sõit eestlasele suuresti võitluseks iseendaga. «Punnitasin siiski kilomeeter kilomeetri haaval ja võitlesin oma valusate jalgade vastu, kuid hoopis raskem oli teadmine, et jõudu pole nii palju, kui vaja oleks. Vot see tegi haiget. Sellistel hetkedel tuleb enda ajule sõna otseses mõttes molli anda ja öelda: «Ei koti, ikka annan endast kõik, mis sest, et tunne on, nagu sõidaks viimase koha peale. Vot ei sõida. Punnin, punnin ja piitsutan ennast nii palju kui võimalik.» Kui üle joone sain, vaatasin, et kompuutril on 375 W (tavaliselt tuleb sellisel temposõidul 410-420 W). Koht polnudki väga hull.»

Lõpetuseks vaatab Taaramäe kahele viimasele päevale siiski positiivselt tagasi. «Olen tänase ja eilse üle ehk pettunud, kuid samas ka uhke, sest ära imedes sõitsin lõpuni ja rasketel momentidel alla ei andnud. Kuid uhkust võib ehk tunda suurepärase etapi üle, mis tegin Blanche de Belle Ville’il. Loodame nüüd kõik koos, et jalad hakkavad suure koormusega harjuma ja edasi saab minna vaid paremaks.»