Kaks aastat tagasi tundis Eesti võrkpallikoondise peatreener Avo Keel oma hoolealuste üle rahulolu – koondise tulevik näis helge. Eelkõige oli positiivne tulevikunägemus seotud 20-aastase diagonaalründaja Oliver Vennoga, kes oli äsja siirdunud Saksamaa tippklubisse Friedrichshafen. Kui sul on meeskonnas pommitaja, kes suudab lüüa maha enamiku palle, võib vastu hakata ka kõige vägevamatele koondistele…
Kaks aastat hiljem, vaid päev enne väljasõitu EM-valikturniiri esimesele etapile Belgiasse valdavad Keelt hoopis teistsugused tunded. Ta on üsna kindel oma nurgaründajates, liberotes, ja kui Kert Toobal suudab vigastusest jagu saada, siis ka sidemängijates, ent hing värises diagonaalründajate pärast.
2010. aastal tõusva komeedi staatuses olnud Venno on küll jätkuvalt koondises, kuid ei mängi kaugeltki sellist rolli, nagu veel mõni aeg tagasi arvati. Põhikuuikus on ta oma koha loovutanud vanameister Argo Meresaarele. Tegemist pole nõrga mehega, kaugel sellest, Meresaar on oma kvaliteeti aastate jooksul korduvalt tõestanud, kuid hiilgavate esituste vahele satub tal musti päevi, mil rünnakute efektiivsus jätab soovida. Kui siis pole ka Vennolt abi loota, võib kogu koondise mäng laguneda.
Juba möödunud suvel oli Venno kohal tunda ohumärke. Koondise treeningutele saabus noormees kerges ülekaalus ja tema rünnakud polnud enam nii pidurdamatud kui aasta varem. Tugevamate vastastega jäigi ta hätta, kuid eestlaste jaoks tähtsaimas mängus Portugaliga, kus vastas polnud nii kõrgetasemelised pallurid, oli ta hoos ja aitas meeskonna võiduni.
Kevadel sai selgeks, et Friedrichshafenis Venno enam ei jätka. Uue väljakutsena terendas tasemelt märksa nõrgem Lõuna-Korea liiga. Enne koondise ettevalmistustsükli algust käis ta seal end näitamas, ent lepinguni veel ei jõudnud.
Väidetavalt tullakse teda uuesti vaatama just Belgias toimuvale turniirile. Praeguse seisuga pole aga kindel, kas Venno seal üldse platsile pääseb, sest mehe füüsiline vorm on tippvõrkpalluri kohta kehva, see aga tähendab, et rünnakutes pole kõrgust ja võimsust.
Kuid kuidas saab nii olla, et tippklubis mängiva mehe füüsiline vorm on hooajaga olematuks muutunud? Ainus mõistlik seletus peitub selles, et ilmselt oli klubis füüsiline treening iga mängija enda vastutada – väidetavalt kasutatakse sellist süsteemi paljudes Saksamaa klubides. Kogu meeskonnaga ühiselt jõusaalis rügamise asemel tuli etteantud plaanide järgi ise tegutseda. Sellises olukorras löövad aga läbi vaid need mängijad, kes suudavad end ise treenimiseks motiveerida. Samas on Venno juba füsioloogiliselt selline tüüp, kes peab oma vormi kallal pidevalt ränka vaeva nägema.
Eesti koondises tehakse üldkehalist ettevalmistust küll ühiselt ja treenerite valvsa pilgu all, ent peatreener Keele sõnul pole võimalik viie nädalaga imet teha. See sundiski Keelt nentima, et koondise murettekitavaimaks liiniks on see, mida ta ei osanud kaks aastat tagasi kartagi – diagonaalründajad.
Eile õhtul teatas Keel, et jätab Belgiasse sõitvast koondisest kõrvale kogenud kaardiväe, valikusse ei mahtunud Jaanus Nõmmsalu ja Kristjan Õuekallas. «Õuekallas on küll tipp-topp vormis, kuid võrreldes teistega puuduvad tal oma trumbid – kõik elemendid on korralikud, aga mitte supertasemel,» selgitas Keel. «Nõmmsalu teeb küll korralikult trenni, aga midagi pole parata, iga aastaga jääb hüpe madalamaks ja löök nõrgemaks.»
Seega mahuvad koondisse liberod Asko Esna ja Rait Rikberg ning nurgaründajad Keith Pupart, Kardo Kõresaar ja Martti Juhkam. «Jätame endale manööverdamisruumi ja registreerime mängule vaid ühe libero, siis saame vajadusel teist meest tagaliinis niisama väljakumängijana kasutada,» selgitas Keel.
Just nurgaründajates näeb treener neid mehi, kes võiksid tähtsate mängude otsustavatel hetkedel raskeid palle maha lüüa. Pupart ja Kõresaar on selle rolli tarvis väga heas vormis. Midagi halba polevat öelda ka Juhkami kohta, keda pikemas perspektiivis võib ees oodata hoopis laiem tööpõld.
Temporündajatena eelistab Keel ilmselt Ardo Kreeki ja kogenud Raimo Pajusalut. «Selle liiniga pole muret, ka Siim Ennemuist on heal tasemel,» kiitis peatreener. «Kui serv on hästi käes, tuleb keskelt rünnata, ja Kreek on selles eriti hea.»
Viimase ajani oli suur küsimärk meeskonna kapteni ja põhisidemängija Kert Toobali kohal. Eile sai selgeks, et temaga peaks kõik korras olema. Vigastusele saadi kiiresti jälile ning vahepealne ravi ja puhkus on andnud positiivse tulemuse. «Praegu tundub, et mängude ajaks saab temaga kõik korda,» sõnas Keel.
Peatreeneri hinnangul tuleb turniiri avaringist võtta vähemalt kaks võitu, muidu muutub edasisaamine keerulisemaks. «Kui jääme ühe võidu peale, peame nädal hiljem kodus kõik ära võtma. Kõige hullem poleks veel ka see, kui saame kaks 2:3 kaotust,» mõtiskles Keel.
Avo Keel hindab Eesti koondise vastaseid
Holland
«See meeskond on suvel kõvasti tegutsenud ja võidelnud end maailma liigasse. Üleminekumängudel lõid nad kaks korda 3:2 Portugali – kui need võidud olnuks väga suured, teinuks see mind murelikuks.
Hollandil on noor pikakasvuline sidemängija, kes harrastab väga kiiret mängu ja seepärast laseb sisse ka apsakaid. Diagonaalründaja kohal on neil samuti uus mustanahaline mees, kes saab tavaliselt ka teistest rohkem tööd.»
Belgia
«Hollandiga sarnast võimsust neil pole. Sidemängija kohal on samuti uus noor mängumees – paras aferist. Läti pidas nendega hiljuti kolm kontrollkohtumist. Otse reisilt tulles kaotasid nad 0:3, kaks järgmist mängu aga 2:3. Rääkisin lätlaste peatreeneri Raimonds Vildega, kes arvas, et see meeskond peaks olema meile täiesti mängitav.
Teatud taset näitab seegi, et eelmisel EMil võitsid nad Prantsusmaad 3:2 ja oleks Itaalia vastu saanud samuti peaaegu punkti kätte, kuid kohtunikud ei lugenud punkti, mis oleks viinud nad 2:1 juhtima.»
Iisrael
«Kui me selle meeskonna vastu midagi ära anname, pole meil mõtet edasipääsust rääkida. Euroopa liigas said nad küll viis võitu, kuid tasemelt peaksime olema neist üle.»