Andunud fännid lisavad spordile värvi

Mullu mais Eesti noortekoondise mängu ajal Hispaania vastu väljakule jooksnud pöörane toetaja toimetati turvatöötajate abil minema. Foto: Priit Simson

Mis paneb inimesi mõnda spordiala niimoodi jumaldama, et nad sellele kogu oma elu pühendavad? Miks saadab osa neist korda kõige segasemaid tempe ja meeletusi?

«Arvan, et kõik saab alguse lapsepõlvest. Seda emotsiooni, mida noore poisina vutti tagudes sain, vajan ka vanemas eas,» arvas Eesti kuulsaim jalgpallifänn ja rahvuskoondise toetajate ühenduse Jalgpallihaigla liige Toomas Kalmet ehk lihtsalt Rootsi Kunn.

«Ma pole küll ise kunagi tipptasemel pallinud, kuid sport on siiani veres. See lihtsalt hoiab mind vormis ja noorena, elurõõmsana,» põhjendas 50ndates Kalmet kümnendite pikkust fänlust. Mees tunnistas, et olulisel kohal on tema jaoks ka sõpruskond, keda ühine huvi ühendab. Küsides, miks spordifanaatikud kohati nii segaselt käituvad, arvas ta, et keegi peab ju mängijaid kaitsma ning kohtuniku tegevuse vastu protesteerima.

Hulljulgeid tempe on fanaatilised fännid Eesti spordiväljakutel küll teinud. Näiteks sel kevadel tegi TTÜ ja Rakvere Tarvase korvpallikohtumise vaheajal üks noormees mitmetuhandelise pealtvaatajaskonna ees tüdruksõbrale abieluettepaneku. Noormees astus vaheajal platsi keskele, laskus seal põlvili ja palus oma väljavalitu kätt. Mõne hetke pärast saabus tema juurde neiu, kes publiku rõõmuks kihlasõrmuse ka vastu võttis.

Paljad fenomenid

2006. aastal otsustas üks noormees TÜ/Rocki Balti liiga võidumängus Ventspilsi vastu aga midagi sootuks teistsugust ette võtta. Nimelt jooksis lühemat kasvu mees viimasel veerand­ajal tribüünilt alla platsile, kandes ainsa kehakattena pikemat sorti musta sokki, mis polnud teps mitte jala otsa torgatud. Pärast hetkelist hämmingut toimetasid turvatöötajad liputaja saalist minema.

Kolm aastat tagasi Eesti jalgpalli meistrivõistluste naiste esiliiga kohtumises tormas Urmo Talisto väljakule seevastu täiesti ihualasti, jättes ainult kingad jalga. Talisto tunnistas, et tema eesmärk oli rahvale nalja ja rõõmu pakkuda. «Eks tahtsin ikka spordielu värvikamaks ja kirevamaks muuta, et teil ka seal midagi kirjutada oleks,» muigas Talisto ning lisas, et mõte Aadama ülikonnas (seljal punase viltpliiatsiga suurelt kirjutatud «Oper 10») staadionile lipata sündis spontaanselt.

Sõpradega 10 000 krooni peale kihla vedanud mees uskus, et tegemist oli siiski ühekordse ettevõtmisega. «Aga ega ma pead annaks, et uuesti ei läheks. Inimesed vaataksid lihtsalt lõpuks, et olen natuke kiiksuga. Samas, maailmas on ju palju segaseimaid fänne,» arutles Talisto rõõmsatujuliselt.

Tõepoolest, hulle on veel. Arvatavasti legendaarseim ja paadunuim välismaine platsilejooksja on Jimmy Jump, kodanikunimega Jaume Marquet Cot. Hispaania päritolu mees vudis mäletatavasti staadionile Lõuna-Aafrikas jalgpalli MMi finaalmängu eel ning jõudis peaaegu kuldse karikani. Kui see temp läks talle maksma kõigest 3300 krooni, pidi ta Eurovisiooni lauluvõistlusel lavale hüppamise eest trahviks välja käima 2000 euro (31 200 krooni) suuruse summa.

2004. aasta EM-finaalis jooksis Jump oma lemmikklubi FC Barcelona mütsiga väljakule ning tegi ebasündsa žesti Luis Figo suunas, sest portugallane oli siirdunud Barcelonast konkurendi Madridi Reali ridadesse. Mullu jooksis mees Pariisi suure slämmi turniiril ka tenniseväljakule, kui Roger Federer kohtus Robin Söderlingiga.

Ülemaailmsed staarid

«Minu eesmärk on jõuda väljakule, et saata kogu maailmale rassismivastane sõnum. Lisaks tahan lähemalt kohtuda David Villaga, kes Barcelonasse tuleb,» kommenteeris Jump Lõuna-Aafrika MMi eel oma plaane.

«Olen vaba tegema, mida tahan ja kavatsen jätkata nii veel umbes viis aastat. Seejärel jään ehk pensionile,» ei tahtnud mees oma tegevuse põhjuseid lahata.

Spordifännide tõelise ikoonina tuntakse aga Tour de France’i velotuuri «Kuradit» ehk Didi Senfti. Selle mehega koos tehtud foto peaks igal tõsiselt jalgrattaspordihuvilisel kodus seinal rippuma.

Tegemist on nimelt pöörase habemikuga, kes kuradiks kostümeerituna oma hiiglaslike jalgratastega ringi sõidab ja suurt harki käes hoiab. Ta on kohal pea igal suuremal jalgrattavõistlusel, kus ta võistlejaid jälitades või raja ääres ergutades palju tähelepanu pälvib.

Mees on pärit Saksamaalt Berliini lähedalt Storkowist ning on enda sõnul paadunud fännina tegutsenud 30–40 aastat.

«Kõik sai alguse sellest, et olin pühendunud amatöörjalgrattur. Sõitsin erinevates meeskondades, kuid ei jõudnud kunagi tippu. Niisiis otsustasin hakata suurvõistlusi toetajana vaatamas käima. 1993. aastal võtsin endale «Kuradi» nimetuse ja kuju,» seletas Senft, kelle eesmärgiks oli nii võistlejaid kui ka publikut rohkem üles kütta, välismaa meediale.

«Tahtsin jalgrattaspordile anda mingi uue varjundi, uue nüansi,» lisas ta. Mehe sõnul on too kuju saanud osaks temast endast. «11 aastaga olen «Kuradiga» justkui kokku kasvanud.»

Sakslase nimel on ka Guinnessi rekordi, kui ta ehitas maailma suurima jalgratta mõõtudega 7,8 x 3,7 meetrit. Lisaks on ta meisterdanud veel 75 erinevat humoorikat jalgratast.

«Kurat» ei jätnud lõpetuseks tänamata ka sportlasi, kes ta hoolimata väljakutsuvast käitumisest aastatega omaks on võtnud.