Kas eelistada kindla peale minekut, mis annab teadmise, et hullemaks olukord vaevalt läheb, või riskida, mis tähendab võimalust olukorda parandada, kuid samas jätab ka suure tõenäosuse, et seis läheb kehvemaks? Sellise valiku pakuvad Eesti Olümpiakomitee presidendikandidaadid – vana, kindel ja stabiilne Neinar Seli ning värske, särtsakas, ent vähemalt esialgu ettearvamatute võimalustega Madis Kallas.
8. novembril toimuvate valimiste vaieldamatu suursoosik on Seli. Juba kandidaatide esitamiseks vajalike toetusavalduste kogumine näitas, et vähemalt avalikult on tema selja taga enamik suuri ja mõjukaid alaliite. Miks rõhutada sõna «avalikult»? Aga sellepärast, et keegi ei tea, kuidas hääletavad alaliitude esindajad ja teised EOK liikmed presidendi valimiste lõppvoorus, kus hääli antakse salaja.
Nõrgad kohad
Kallas on rääkinud, et paljud EOK liikmed ei julgenud teda avalikult kandidaadiks esitada, kuid omavahelistes jutuajamistes avaldasid talle toetust. Kui see vastab tõele, peab Seli ilmselt oma senisest 61 toetushäälest teatud osa loovutama. Pelgalt sellest siiski Kallase võiduks ei piisa, vaja oleks saada oma selja taha ka nende hääled, kes kandidaatide esitamisel ei osalenud.
EOK liikmeteks on 97 juriidilist isikut ja 24 füüsilist isikut – seega kokku 121 liiget – ning vabu hääli, mida püüda, peaks olema veel parasjagu. Nende enda poole kallutamiseks jagub relvi mõlemal mehel. Kumbki pole veel isegi oma valimisprogrammi täies pikkuses avaldanud, kuid teatud järeldusi ja avaldusi saab teha ka seni tutvustatud üksikute punktide põhjal.
Seli antud lubadus raha juurde leida andis Kallasele kätte ühe tugeva relva. Üleeile mitmele ajakirjandusväljaandele antud intervjuudes esitas ta sama küsimuse: miks pole juba kümmekond aastat EOKsse kuulunud ning neist viimased neli aastat asepresidendina tegutsenud Seli seni astunud samme praeguste lubaduste täitmiseks? Valimisteni jäänud aja jooksul peab Seli leidma sellele selge ja üheselt mõistetava seletuse, vastasel korral võib tekkida kahtlus, justkui oleks ta töötanud viimastel aastatel Eesti spordi vastu.
Tõepoolest, sponsorsummade ja koos sellega kogu eelarve suurendamine oli EOK jaoks oluline ka eelmistel aastatel. Miks ei astunud Seli siis ühtegi sammu, et olukorda parandada? Samad küsimused jäävad õhku ka tema teiste programmiliste lubaduste kohta – näiteks mis takistas teda juba varem sekkumast treenerite tasustamise probleemi lahendamisse ning pakkumast välja lahendusi …
Tegelikult puudutab Seli seni vähemalt näiline passiivsus kogu Eesti sporti. EOK asepresidendina võib teda ju lugeda siinse süsteemi tähtsuselt teiseks meheks, kes loogikast lähtudes oleks pidanud töötama president Mart Siimanniga käsikäes. Ta kas ei teinud seda või ei jõudnud käegakatsutava tulemuseni.
Teistpidi vaadates pöördub aga Seli pikaajaline EOK-kogemus tema kasuks, kuna aastatega on ta ilmselt teinud EOK toimemehhanismi endale peensusteni selgeks. Ja mõistagi tunneb ta üksikasjalikult kõikide probleemide olemust.
Kuigi Kallase arvates ei tohiks president olla seotud äri ega poliitikaga, on just nende valdkondade tugev taust üks Seli vägevamaid trumpe. Reformierakondlasena isegi riigikokku kuulunud mees on küll justkui aktiivsest poliitikas osalemisest loobunud, kuid võimul oleva partei ladvikuga on sidemed säilinud. Spordi rahastamise probleemide lahendamisele on sellest kindlasti palju kasu.
Vähetähtis pole ka Seli roll ärimaailmas. Aastaid selles seltskonnas tiirelnud mehena on tal kerge astuda sisse mõne meie mõistes suurärimehe kabinetti ja teha juttu Eesti spordi toetamisest.
Lihtsa olemisega ja lobitöös alles õpipoisi rollis Kallasel oleks Eesti riigis otsustajatega ühele pulgale pääseda palju keerulisem. EOK presidendina oleks tema jaoks küll pääs eliiti valla, kuid selles seltskonnas tunnustuse pälvimine võtaks aega. Olematu taust võimaldab Kallasel alustada tööd puhta lehena, kuid sellisena on sporti uut raha tuua keeruline.
Parim lahendus
Võib-olla on see ka üks põhjus, miks ta arvab, et EOK eelarvet on võimalik suurendada vaid vähehaaval ning esimeste eesmärkidena räägib ta seniste ressursside jagamise süsteemi muutmisest. Nappide sidemete tõttu pole tal lihtsalt kusagilt raha juurde saada. Tahame seda või ei, kuid raha on ikkagi EOK valitsemise märksõna.
Seega on EOK liikmed seisus, kus nad peavad langetama valiku kahe mehe vahel, kellest kumbki pole päris ideaalne valik. Mõneti sarnane olukord nagu Eesti Korvpalliliidus, kus presidendiks kandideerimisest on teatanud vaid Atso Matsalu, ent suur hulk klubisid on nentinud, et see pole ikka päris see… Ühtegi uut kandidaati ei suuda aga keegi esile lükata.
Tegelikult oleks praeguses olukorras parim lahendus see, kui Kallas ja Seli istuksid ühise laua taha ja jätkaksid koos Eesti spordi arendamist. Vanem ja väärikam Seli presidendina, aktiivne ja teotahteline Kallas aga tegevjuhi ehk peasekretärina.
Eesti spordile oleks see igatahes juba väike võit, sest nii pääseksid töösse mõlema mehe paremad ideed.