«Ma ei ole üliinimene. Olen lihtsalt suur optimist.»
Alessandro Zanardi – saatusest suurem optimist
1. november 2012, 07:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Need sõnad kuuluvad Alessandro Zanardile, kes on võtnud eesmärgiks osaleda nii järgmisel talvisel paraolümpial Sotšis kui ka suvemängudel, mis peetakse nelja aasta pärast Rios. Kümmekond aastat tagasi kohutavas avariis jalad kaotanud endine võidusõitja Zanardi täitis oma esimese olümpiaunistuse septembri algul Londonis, võites paraolümpialt ratastoolisõidus kaks kuldset ja ühe hõbedase medali. See saavutus tõi talle ka Rahvusvahelise Paraolümpiakomitee välja antava parima meessportlase auhinna. Nüüd tahab itaallane end proovile panna ka taliolümpial – Sotši mängudeni on jäänud pisut enam kui aasta.
«Mulle meeldivad talialad ja püüan peagi koos Itaalia võistkonnaga rajale pääseda, et aru saada, millisel tasemel olen,» kinnitab 46-aastane Zanardi. «Põhieesmärk on aga Rio. Sellised sihid hoiavad mind liikvel. Jah, ma olen siis 50-aastane. Ja mis siis? Tahan Londonis kogetut uuesti tunda,» lausub ta. «Juhtugu mis tahes, kuid ma olen Rios kohal. Tõsi, loomulikult pean koondisekoha välja teenima, aga olen kohal ja kinnitan, et ei lähe sinna turistina randa lesima.»
Surmasuust tagasi
Vormel-1s kätt proovinud, kuid alles USAs läbi löönud ja kaks CART-sarja tiitlit võitnud Zanardi edasise karjääri vormelipiloodina lõikas hetkega sõna otseses mõttes läbi 2001. aastal Saksamaal juhtunud üliränk õnnetus, mille järel itaallasel amputeeriti ülaltpoolt põlvi mõlemad jalad. Zanardi süda seiskus seitsmel korral, ta kaotas kaks kolmandikku verest ja haigla vaimulik luges talle viimased sõnad.
Kaheksapäevasest koomast ärganuna ei kaotanud Zanardi aga elulootust. «Mul ei olnudki õigupoolest madalpunkte. Ehkki valud olid kohutavad, teadsin, et iga järgmine päev tuleb eelmisest parem. Kui ärkasin, rääkis mu naine juhtunust. Jäin taas magama ja kujutasin unes ette, kuidas edasi elada,» lausub itaallane, kelle elu päästmiseks tegid arstid tervelt 15 operatsiooni.
Zanardi on tunnistanud, et kui ta hakkas õnnetuse järel ääri-veeri tegema juttu sporti naasmisest, pidas perekond teda esmalt hullumeelseks. «Mu abikaasa ütles, et kõik eeldused on minu vastu. Paljud küsisid, Alex, kas sa oled ikka kindel, et tahad seda teha?» meenutab Zanardi.
«Sport ja üldse kõik proovikivid on mulle kui narkootikum. Isegi siis, kui ma ei saa mõnda purki kohe avatud, asub mu käsivars otsekohe kaanega võitlusesse. Elasin taastusravi ajal läbi tõelise põrgu. Nägin palju inimesi, keda on tabanud sarnane saatus,» sõnab ta. «Nad on valust ja meeleheitest täiesti kurnatud. Kuid kõigest on võimalik üle saada – tähtis on vaid tahta. Ja mina olen tahtnud. Väga tahtnud.»
Vormelirool ei tõmba
Ratastoolisõit oli Zanardi jaoks esmalt vaid üks taastusravi viise, kuid siis avastas ta, et sel alal saab samuti võistelda ja võita. 2007. aastal paluti tal New Yorgi maratonil kõne pidada. «Mõtlesin, et võin ju siis sama hästi ka maratoni läbi sõita. Mulle öeldi, et see on võimatu. Aga viimane on minu jaoks nagu võlusõna,» lausub Zanardi, kes lõpetas vaid kuuajalise treeningu järel ratastoolisõitjate seas neljandana ja tajus uue spordiala tõmmet. Londoni medalid võitis Zanardi seejuures saatuse irooniana Brands Hatchi ringrajal, kus oli 21 aastat varem Briti F3000 vormelisarjas esimesed sõidud teinud.
Põhja-Ameerika vormelisarjas Indy Caris omanimelist meeskonda vedav kunagine konkurent Jimmy Vasser on pakkunud Zanardile ka võimalust osaleda nimekal Indy500 sõidul, kuid maksimalistist itaallane leiab, et see nõuaks liigseid ohverdusi.
«Kõik sõltub mu motivatsioonist. Kui oled 20-aastane, teed kõike täie kirega. Ent minu vanuses tekib teadmine, et elus on muudki peale võidusõidu. Peaksin kogu pereelu Itaaliasse jätma ja taas USAsse kolima. Kui ma ei suuda end sajaprotsendiliselt mingile ettevõtmisele pühendada, eelistan seda asja mitte ette võtta,» tunnistab Zanardi.
Läbinisti positiivse inimesena leiab Zanardi õnnetusejärgses elus paljutki, mis varasemat ületab. «Kas miski on mu elus muutunud – peale selle, et olen 14 kilo võrra kergem? Kui kihutasin vormeliga rajal 400 kilomeetrit tunnis ja tegin seda kõigis maailma otstes, olin üksi. Nüüd, kui ratastoolis istun, elab pool Itaaliat mulle kaasa,» nendib Zanardi. «Tajun, et minusse ollakse kiindunud. Aga lõppude lõpuks ei tee ma ju mitte midagi erilist. Sõidan lihtsalt jalgrattaga!»
Alessandro Zanardi
• Sündinud 23. okt 1966
Autospordis:
• 1997, 1998 CART-sarja meister
• Vormel-1 sarjas 41 starti
• WTCC sarjas 105 starti, 4 võitu
Ratastoolisõidus:
Londoni olümpial 2012:
• kuldmedal temposõidus (klass T4)
• kuldmedal grupisõidus (klass T4)
• hõbemedal võistkonnasõidus