Eesti orienteerumise lühiraja meistrivõistlused said traagilise lõpu: õnnetu kukkumise tagajärjel suri Andres Minn.
Hukkunud sportlase sõber: ta polnud allaandja tüüp ja võitles lõpuni
13. mai 2013, 09:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laupäeval juhtus Koitjärvel orienteerumise lühiraja Eesti meistrivõistlustel traagiline õnnetus. Vanuseklassis M55 startinud kogenud harrastussportlane Andres Minn vigastas distantsi lõpuosas end nii õnnetult, et kuivanud puuoks läbistas tema reiearteri. Minn suutis juhtunu järel veel omal jõul liikuda lähedal asunud tee poole, kuid sündmuspaika saabunud meedikutel ei õnnestunud tema elu enam päästa.
Juhtunu järel levis jutt, et üks kaasvõistleja olevat Minnile kukkumise järel abi pakkunud, kuid viimane olnud selle tagasi lükanud. See jutt siiski kindlat kinnitust ei saanud. «Selline kaudne info oli, kuid see ei ole tõenäoliselt päris adekvaatne,» märkis Paul Poopuu, kes kuulus Minniga koos JOKA orienteerumisklubisse, lisaks võisteldi ühiselt ka M55 vanuseklassis. «Tema oli esimene, kellega ma omal ajal metsa läksin. Aasta oli siis vist 1982 või 1983.»
Minniga juhtus saatuslik õnnetus üsna distantsi lõpuosas ning sealt oli võistluskeskusesse napilt 250–300 meetrit. «Alguses arvasin, et kõik toimus mõne laskumise peal, kuid käisin ka hiljem seal kohapeal ning välisel vaatlusel ei tundunud, et seal oleks olnud sportlastele ohtlik. Täpselt ei oska keegi praegu öelda, mis seal juhtus – äkki vaatas ta sel hetkel parasjagu kaarti,» sõnas Poopuu.
Õnnetuspaigast teepervele jõudmiseks tuli Minnil läbida umbes 200 meetrit ning seal jõudsid temani ka esimesed abistajad, kuid selleks hetkeks oli ta kaotanud juba palju verd ning oli teadvuseta.
«Ka võistlejate seas oli arste, kes asusid abistama, ning kohe helistati ka häirekeskusesse,» sõnas Poopuu. «Kindlasti ei olnud ta allaandja tüüp ja võitles lõpuni. See on ikka täiesti uskumatu juhtum, ma siiamaani ei usu, et selline asi saab tõsi olla.»
«Ta oli üks viimaseid startijaid ja kui info juhtunu kohta võistluskeskusesse jõudis, oli võistlus juba läbi,» sõnas Rahvusvahelise Orienteerumisföderatsiooni asepresident ja laupäevase võistluse volinik Leho Haldna. «Eestis on kindlasti tegemist esmakordse juhtumiga. Mujal maailmas on selliseid intsidente varem ette tulnud.»
Kuna sündmuspaiga lähistel oli parasjagu ka «Kevadtormi» sõjaväeõppus, jõudsid umbes 4 km kaugusel olnud sõjaväearstid kiirelt sündmuskohale. Seejärel tuli veel lisajõudusid Tapalt ja Tallinnast. Hiljem öeldi, et Minn oleks pidanud selles olukorras haava kasvõi särgiga tugevalt kinni tõmbama ega oleks mingil juhul tohtinud liikuda. Paraku otsustas kogenud mägimatkaja ja orienteeruja teisiti ning üritas omal jõul abi otsida.
«Meie meditsiinikompanii oli sündmuskoha lähedal ja kuna olime üldse kõige lähemal, siis sõitsime kutse peale kiiresti välja,» rääkis «Kevadtormi» teabeohvitser Tanel Rütman. «Välja sõitis ka tavakiirabi, kuid verekaotus oli olnud nii suur, et kahjuks teda enam päästa ei olnud võimalik. Meie sõnum on see, et võimaluse korral alati aitame ja kui on tegemist õppustega, siis sõidame reaalse situatsiooni korral alati välja.»
Sakus elanud ja palkmajade ehitamisega tegelenud ettevõtet Mountain Loghome OÜ juhtinud Minn harrastas peale orienteerumise aktiivselt ka seiklussporti ning oli tihe külaline ka suusarajal. «Ta oli äärmiselt tegus, tööjõus ja sportlik. Suvel plaanis ta osaleda ka rogaini MMil. Lisaks abistas ta orienteerumist ja seiklussporti ka majanduslikult,» rääkis Poopuu, kes märkis, et laupäevasel orienteerumisvõistlusel olid stardis ka Minni abikaasa ja tütar. «Seda on ikka äärmiselt raske uskuda. Mõnikord on ette tulnud, et keegi on endale oksa jalga jooksnud, kuid sellist asja pole mina enne kuulnud.»