Hääletuse lõpuni on jäänud

Armastus odaviske vastu ajab vanahärra Merilat tööle

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Eesti odavisketiim Moskvas - vanahärra Toomas Merilal jagub MMil aega nii oma õpilase Liina Laasma kui ka endise hoolealuse Risto Mätase abistamiseks.

FOTO: Liis Treimann

Toomas Merila mobiiltelefon heliseb. «Oota, ma võtan vastu. Eile oli sünnipäev, äkki tahab keegi veel õnnitleda,» ütleb neljapäeval 74-aastaseks saanud mees.

Kuigi vanus on juba soliidne, ei veeda ta oma päevi Palivere lähistel kodus, vaid rassib Moskvas kergejõustiku MMil. Seigeldes metrooga enda hotelli, sportlaste elupaiga ja Lužniki staadioni vahet. Probleemi ei teinud ta sellestki, kui ühel päeval tuli kogemata vales peatuses maha ja pidi treeninguareenile jõudmiseks tegema pika jalgsimatka. Eile võistles Moskvas tema õpilane Liina Laasma, täna abistab vanahärra meeste odaviske lõppvõistlusel oma endist õpilast Risto Mätast.

Tegelikult oli Merila juba treeneritööst loobunud, kuid Laasma treeneri Jaan Tamme raske haigus ja lahkumine sundisid teda naasma. «Oma viimases intervjuus ütles ta, et on Liinat treeninud minu põhimõtete järgi, ja see oli mulle väga suur au,» rääkis ta. Tamme soov oli ka see, et Merila tema tööd jätkaks. Nüüd on aga Merila grupis kaks liiget – lisaks Laasmale ka Erki Leppik, kes viis tänavu oma isikliku rekordi 80.98ni.

Toomas Merila, kas treeneritööga lõpparvet tehes hakkas sisemuses siiski miski kruttima, et võtsid vastu uue ülesande?
Mul oli selge arusaam, et annan oma teadmised edasi õpilastele, kes töötavad treeneritena. Selles suhtes olen ma küll üks Eesti kõvemaid mehi, et neli minu õpilast on treenerid: Heiko Väät, Risto Mätas, Peeter Koorep ja Sulev Lepik. Nii ma tegingi, sest mis ma hoian oma tarkust.
Audenteses töötamise lõpetasin seepärast, et mind tüütas ära treenida õpilasi, kel silmad ei sära. Mida ma kõnnin seal staadionil, kui ainult minul endal silmad säravad. Sõitsin 50 000 kilomeetrit aastas, et treenida 60 meetri mehi … Pealegi hakkas see rahakotile mõjuma.
Nüüd sõidan ka kolm korda nädalas Tallinna, aga Liina klubi maksab mulle pool sõidurahast, Erki klubil selliseid võimalusi pole, selle poole maksan ise kinni. Noorem poeg küsis, et miks ma oma raha kulutan, aga ma tahan sinna minna ja kulutan! Teen seda rõõmuga. Pealegi taotles härra president mulle elutöö toetuse, sellest on palju abi.

Silma paneb särama armastus spordi vastu.
Mul on armastus odaviske vastu, see on ju nii ilus ala. Nagu Mätas viskas kunagi 79 meetrit, jõudu tal veel polnud, lihtsalt jooksis oda lendu, see tähendab, et tal oli maailmaklassi tehnika. Tänapäeval pole tipus ühtegi väga hea tehnikaga viskajat, kõik viskavad jõu pealt. Aga minu arvates on liigne jõutreening heite- ja viskealade surm. Ma tean, et minuga ei ole paljud nõus, aga treenin oma õpilasi just oma tõekspidamiste järgi. Ma pole midagi niisama välja mõtelnud, vaid kasutan jõutreeningul soomlaste poolt väljatöötatud süsteemi.

Järelikult jälgid odaviske maailmatrende siiani.
Nüüd ma uurin rohkem seda, kuidas jalad tööle saada. Oda visatakse ikka jooksu pealt ja hea rütmi juures tuleb lõpus kiirendada, Liina seda siin MMil ei suutnud. Temal kadus õige rütm pärast jalavigastust, aga seda, mis paari nädalaga ära kaob, nii kiiresti tagasi ei saa, selleks kulub jälle paar kuud. Nagu jääkuubik, mis sulab kiiresti, aga mille külmutamiseks läheb palju rohkem aega. Näed, ma olen väike taskufilosoof ka …

Aastatega koguneb ju nii palju tarkust, et võib filosofeerida.
Tegelikult koguneb elukogemust. Tarkusega on selline asi, et mida vanemaks saad, seda rohkem koguneb teadmist, et tegelikult tead sa ropult vähe – kohe mitte midagi! Kui olin 25, teadsin kõiki asju, ja ka praegused noored teavad kõiki asju. Aga siin MMil oli näiteks Risto Mätas küll väga õnnelik, kui sain teda ühe asjaga aidata.
Tegelikult ongi Mätas väga tark poiss. Ta on soliidne ja intelligentne ning kui kõik teda kiidavad, olen uhke, et selline vend on minu juures trennis käinud.

Treenerina on sulle ilmselt oluline ka see, millisteks inimesteks õpilased kasvavad.
Aga miks ma tahan Liina ja Erkiga trenni teha? Seepärast, et nad meeldivad mulle inimestena. Ma ei võta sportlast, kes on mulle inimesena ebameeldiv. Aga näiteks Andrus Värniku panin küll kaugele viskama, kuid inimestena polnud me ühe kamba mehed.

Sinu juurest on sirgunud väga palju tipptasemel odaviskajaid. Kas sa oskad oma fenomeni millegagi seletada?
Sellel on väga lihtne põhjendus – Merilale meeldib odavise! Ja tead, mis on põhiline, minu enda mark jäi täpselt 70.00 ja ma hirmsasti tahtsin teada, kuidas kaugemale visata. Ja kui keegi viskaski kaugemale, tahtsin ma teada, kuidas veel kaugemale visata ning nii ta läheb… Erikiga on mul eesmärk visata üle Värniku rekord, Liina peaks aga viskama väga kaugele, ikka üle 65 meetri.

Treeneri üks keerulisemaid ülesandeid on õigete kujude leidmine. Sinul on see hästi õnnestunud.
TSIKis töötades panid minu esimese grupi kokku maakondade treenerid, kes saatsid oma õpilased minu juurde. Aga tegelikult pole ma ise käinud kunagi ühtegi sportlast enda juurde meelitamas. Jah, mõne treeneriga olen küll rääkinud, et huvitav kuju, saada ta minu juurde.
Mul on huvitav lugu. Kunagi Käärikul laagris olles näidati mulle tüdrukut, kes tahtis hirmsasti oda visata, aga tema rekord oli selleks ajaks – kuula nüüd hoolega – 9.86 … Ta oli kaks nädalat harjutanud, et visata kümme meetrit, aga ei visanud. Võtsin ta enda juurde ning A-klassis tuli ta kahekordseks koolinoorte spartakiaadi võitjaks ja viskas 46.80. Aga siis ei tahtnud ta enam sporti teha ja läks noorloomatalitajaks. Ta on hea näide, sest tal olid andekuse tähtsaimad omadused: oskus ja tahtmine tööd teha.

Treenerina oled pidanud tegelema ka selliste õpilastega, kelle tase ei küündinud kunagi tipu lähedale. Kuidas sa end nendega tegelemiseks motiveerisid?
Kui ma olen inimese enda juurde võtnud, võtan ma ka vastutuse. Püüan alati viia kõik nii heale tasemele, kui võimalik. Kõrvalt on küll öeldud, et mis sa nende nulljalgadega mässad, aga olen vastanud, et minu eesmärk on aidata ka oma grupi kõige nõrgem liige koolinoorte meistrivõistluste finaali.
Tegelen alati grupi tugevaima ja nõrgemaga võrdselt, mõnikord isegi selle nõrgemaga rohkem. Ma ei tee vahet, see oleks ju lapse solvamine. Tegelikult pole ju peamine see, kui kaugele inimene oda viskab, vaid see, et ta olekski eelkõige inimene ja suhtuks asjasse armastusega. Treener ei saa olla õpilase peale pahane, kui ta teeb kehva tulemuse, vaid peab otsima võimalusi, kuidas teda paremaks muuta. Kui ta ei oska, on see ju ka minu viga.

Pallimängudes on treener tihti diktaatorliku hoiakuga, kergejõustikus on aga juhendaja roll teistsugune. Ilmselt on ka harvemad olukorrad, kus treeneril tuleb sportlasega sõimelda.
TSIKis oli ikka neid mehi, kes kippusid lolli mängima või sattusid kampa, kus võeti ka klaas veini. Siis tuli nad loomulikult ette võtta. Vanemate sportlastega pole aga selliseid olukordi tekkinud. Eks need sellised mehed on ise minu juurest ära läinud. Olen alati ütelnud, et kui ei meeldi, võib lahkuda, aga väga palju pole minejaid olnud.

Sul on aastatega tekkinud hea võimalus võrrelda eri ajastute noori sportlasi. Erinevused on vist päris suured.
Kõige hullem on see, et tänapäeva noored ei kannata viskamist, teeme seda vaid kaks korda nädalas. Aga kas jooksja jookseb ainult kaks korda nädalas? See tuleb sellest, et noored on nõrgemaks jäänud ja näiteks õla kõiksugu kinnituskohad on hapramad. Põhjuseks on toitumine ja see, kuhu kogu inimkond liigub. On ju selge, et liigume katastroofi poole, seda me teame kõik.
Sportlane olla pole enam noortele nii tähtis. Kui mina olin veel ise spordimees, olime koolis ja hiljem ka ülikoolis kõige popimad poisid. Kui käisime Tartus õhtuti tantsimas, siis meid ikka tunti. Aga pärast tuli kitarristide aeg ja nüüd on ma ei teagi, mis aeg.  

Treenerina pead sa siiski oma õpilaste mõttemaailma tundma. Kas nendega ühele lainele jõudmine on keeruline?
Käisime Liinaga siin Moskvas jalutamas ja ta ütles, et talle ei meeldi suures linnas, et tema tahab ikka maal olla ja oma kätega seal midagi teha. Täpselt nii nagu minagi – oleme temaga selles mõttes täiesti ühel lainel. Praeguste õpilastega on küll kõik väga hästi. Pidepunktid peavad olema, rohkem pole vajagi.

Kas sa oled enda jaoks selgeks mõelnud, kaua veel treenerina jätkata?
Teen seda tööd seni, kuni Erki ja Liina viskavad või nad minu juurest ära kaovad. Olen 74 aastat vana, aga väga ront justkui veel pole. Kui ma tunnen, et kuppel enam ei vaarita, pole asjal mõtet. Usun, et tulevikus on Erki ja Liina teineteisele kõige paremad abilised. Valmistan neid selleks ette, räägin, miks ja kuidas mingeid asju teha.
Pealegi ma ei tea, palju mulle on veel elupäevi antud. Vahepeal käis üks kahtlane poiss külas, aga sain sellest võitu ja viimased kontrollid näitasid, et olen puhas.
 

Tagasi üles