Kui Eesti spordiseaduses karmilt näpuga järge vedada, pidanuks ligi pooled Maarjamaa treeneritest 1. septembrist ameti maha panema, sest neil puudub nõutav kutsetunnistus.
Töötuks jäämise oht sunnib treenereid õpikute taha istuma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljude juhendajate jaoks põletav tärmin pandi spordiseadusega paika poolteist aastat tagasi. Kirjatähest lähtuvalt tohivad 1. septembrist 2006 treeneriametit pidada vaid kutseeksami sooritanud.
Eilse seisuga oli Eesti üle 3000-pealisest treenerite väest komisjoni ees ametisobivust tõestanud 1450 juhendajat.
«Leidsime, et mõistlik on välja kuulutada üleminekuaeg kuni 1. novembrini,» tõdes Eesti Olümpiakomitee peasekretär Toomas Tõnise. «Me ei rivistanud treenereid üles ega öelnud, et hakaku astuma! Kõige tähtsam, et protsess käib.»
Põruvad eksamitel
Põhjuseid, miks «protsess» piisavalt kiire pole olnud, leidub mitu. Jalgratturite liidu hiljutisel eksamil põrus 17 üritajast läbi neli.
«Mõnede juhendajate tase on ikka karauul,» tunnistas eksamineerija rollis olnud teenekas Elva treener Jüri Kalmus. «Mööda pannakse isegi põhilistes treeningumetoodika küsimustes, milleta igapäevatöös hakkama ei saa.»
Põrujate kõrval pole aga näiteks vehklemiskoondise peatreener Margus Pärn kutsetunnistust taotlenudki.
«Peatreeneri ametisse asumine tänavu kevadel oli mõneti sundkäik raskesse olukorda sattunud koondis vajas abi,» selgitas põhitööd hoopis teises valdkonnas tegev Pärn. «Praegu on minu roll pigem koordineeriv, igal sportlasel on ka oma treener.»
Omal ajal spordigümnaasiumis juhendaja ametit pidanud Pärna seob koondisega aastane leping. «Kui vehklemise juurde kauemaks jään, tuleb ka paberid vormistada,» lubas ta.
Tõnise hinnangul leidub rohkem kui 3000 registrisse kantud treeneri hulgas neid, kes tulevikus juhendajana tegutseda ei kavatse. Ta eeldab, et novembriks kasvab kutsetunnistuse saanute arv 2000ni.
Sandistatud lapsed
Enamik treenereid ei kahtle eksamite vajalikkuses. «Mäng käib laste tervisega,» toonitas viienda ehk kõrgeima kategooriaga treener Kalmus. Pika karjääri jooksul on ta näinud, kuidas oskusteta juhendajad talente vussi keeravad või halvemal juhul sandistavad.
Ka korvpallitreenerite harituse eest võitlev Üllar Kerde leiab, et atesteerimine aitab korda luua seni valitsenud segaduses, kus noori utsitama võis hakata igaüks.
«Pean treeneriametit samaväärseks arstikutsega,» ütles Kerde. «Olen lapsevanemaid alati hoiatanud ärge viige oma võsukesi ükskõik kelle juurde! Te ei hakka ju kodus ise hambaid puurima, kuigi trell on olemas.»
Suusatreener Mati Alaver näeb treenerite harituse ja ala käekäigu vahel otsest seost. «Äriinimesed investeerivad koolitusse suuri summasid,» tõmbas viienda kategooria kutsetunnistuse saanud Alaver paralleeli. «Kui spordirahvas sellest kümnendikugi kulutaks, oleksime palju edukamad.»
Väikeseks tõrvatilgaks praeguses süsteemis peab Alaver, et kõrgem kategooria ei taga treenerile paremat palka. «Sa võid paberid ette näidata, kuid klubi juhid laiutavad käsi: raha pole!» tõdes Alaver.
Sama nüanss erutab Kalmust, kelle sõnul rattatreenerid teenivad keskeltläbi 5000 krooni kuus. «Mis ärgitaks neid kvalifikatsiooni tõstma?» küsis ta. «Noori ei huvita poolmuidu töötamine ja klubid peavad tahes-tahtmata ametisse võtma tänavalt tulnuid.»
Lapsevanemad võitlusse
Tõnise sõnul peaks asjad paika panema nn pearaha, mida riik ja omavalitsused klubidele eraldavad. «Pearaha hakkavad saama need klubid, kus töötavad kvalifitseeritud treenerid,» kinnitas spordijuht.
Samas möönis ta, et EOK ametnikud ei saa hakata käima spordiseaduse täitmist kontrollimas. «Kõige rohkem võivad ära teha lapsevanemad, kui nad ei luba oma järeltulijat oskusteta juhendaja treeningutele,» leidis Tõnise.
Lõviosa treenereid töötab klubides
2004. aastal tegutses spordiklubides kokku 2878 treenerit, neist põhikohaga 789, osalise koormusega 318 ja vabatahtlikuna 1771.
Spordikoolides töötas kokku 499 juhendajat, neist põhikohaga 301 ja osalise koormusega 198.
Treenerid olid tegevad ka alaliitudes, spordirajatistes, koolides jne.