Veel kümmekond aastat tagasi võis maailma tipptasandile jõudnud Eesti naissportlased ühe käe näppudel üles lugeda, nüüd on õrnem sugu alustanud jõulist pealetungi.
Eesti naissportlased murravad maailmas jõudsalt esile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavuseks aasta sportlaseks võib juba valida kahekordse suusatamise olümpiavõitja Kristina miguni. Suuri tegusid on teinud tennisistid Kaia Kanepi ja Maret Ani, kergejõustiklased Ksenija Balta ja Kaire Leibak.
Grete Treier liigub esimese Eesti naisratturina profilepingu poole. Mullu rõõmustas spordifänne MMi hõbemedali võiduga epeevehkleja Maarika Võsu, krooliujuja Jana Kolukanova pääses pika raja MMil finaali.
Samas kinnitavad asjatundjad, et tagalas on silmapiiril veel teisigi lihvimata briljante, kes lähiajal võivad esile kerkida. Hea näide on hämmastava arenguhüppe teinud Leibak.
Balta edu innustab
Eelmisel suvel endast noorteklassis võimsalt märku andnud Leibak triumfeeris tänavu tulevases olümpialinnas Pekingis juunioride maailmameistrivõistlustel kolmikhüppes Eesti täiskasvanute rekordiga 14.43.
Veel mõni aasta tagasi käis Leibak treeningul lihtsalt niisama. «Algul mul siht puudus,» tunnistab ta. «Eelmiste noorte maailmameistrivõistluste eel vaatasin norme ja arvasin, et neid pole võimalik täita. Ühtäkki tekkis areng. Otsustasin tõsisemalt harjutama hakata.»
Praegu pürib Kersti ja Mehis Viru õpilane Leibak auahnelt täiskasvanute koorekihti. Innustavalt mõjus Tartu Ülikooli kehakultuuritudengile MMi kullavõidu järel maailma parimalt kolmikhüppajalt Tatjana Lebedevalt saadud ülistussõnum oled supertüdruk!
«Ettevalmistusperioodil harjutan alati mõnuga, keegi ei pea mind käskima,» lausub Leibak. «Aga kui saabub tehnikatreeningute aeg, jookseb juhe vahel päris kokku. Siis küsin endalt, miks ma sellega tegelen. Nõrkushetkedel on treeneri abi eriti vajalik.»
Kergejõustikutreener Andrei Nazarov, kelle parim õpilane Balta on tänavu püstitanud maailmaklassilisi tulemusi nii kaugushüppes, 200 m jooksus kui ka seitsmevõistluses, möönab, et Eesti naiste sport tervikuna liigub ülesmäge.
«Ühest põhjust pole ilmselt võimalik välja tuua,» arutleb Nazarov. «Küllap on naised spordis leidnud uue väljundi. Positiivseks tuleb pidada tõsiasja, et suurem osa meie tippudest on küllaltki naiselikud. Nad on sookaaslastele eeskujuks.»
Nazarovi hinnangul mõjub Balta esiletõus ametiõdedele innustavalt. «Ksenija edu annab teistelegi lootust, et Eestis võib tippu tõusta,» ütleb Nazarov. «Võib-olla on tendents sama mis Venemaa kergejõustikus seal on just naised maailmatasemel.»
Nazarov peab õrnema soo tippurühkimisel oluliseks, et treenerid töötavad varasemast paremini. «See on väga tähtis,» lausub ta. «Samas ei nõustu ma arvamusega, et naiste treenimine on keerulisem või raskem kui meeste juhendamine.»
«Naised on palju kohusetundlikumad,» jätkab Audentese erakoolis mitmevõistluspiigasid juhendav Nazarov. «Treeningul teevad nad enam-vähem kõike, mida nõuan. Minu gruppi ei ole küll sattunud naissportlast, kes pidevalt nutaks, et tal on raske.»
Psühholoogid abiks
Ka Mehis Viru peab treeneri rolli naiste kujunemisel vaat et olulisimaks. «Noorte puhul on juhendaja A ja O,» räägib Mehis Viru. «Ta kasvatab ka mõtteviisi. Selge, et pidevast utsitamisest sa võid tippu jõuda! pole kasu, kui õpilane ise ei taha.»
Mehis ja Kersti Viru kasutavad treeninguprotsessis psühholoogi abi. «Psühholoogiliste koolitustega saame selgeks teha, mis on valikute hind,» märgib Mehis Viru. «Mõnigi tahab sõbratari või pinginaabri eeskujul kiiresti pereinimeseks ja emaks saada.»
Mehis Viru kinnitusel on hoolealused valitud tee raskust ja keerulisust mõistnud. «Selgitustöö on treeningu üks kindel osa. Meenutame, et elus olulisi asju võib teha ka teises järjekorras. Ei saa proovida üht, teist ja kolmandat. Tuleb pühenduda spordile.»
Kaia Kanepi isa Jaak Kanepi peab Eesti naistennisistide edu üheks aluseks tõika, et nad saavad maast madalast koos poistega, hiljem meestega treenida.
«Mehed peavad tugeva sparringupartneri leidmiseks välismaale sõitma,» tõdeb ta. «Kui aga Kaia treener Andrei Luzgin end kokku võtab, võib ta Kaiat võita.»
Võsu naaseb sporti
Jaak Kanepi hinnangul suudavad naised vastassoost enam ohvreid tuua. Mehed uputavad teinekord osa annet napsiklaasi või raiskavad energiat seelikuid jahtides.
«Tõsi, teatud ikka jõudes satuvad just naised raskemasse seisu,» möönab ta. «Peas hakkavad keerlema abiellumise ja laste sünnitamise mõtted. Paljudel aladel on spordi kõrvalt pere loomine ja isegi ülikoolis õppimine võimalik, tipptennises kohtab aga niisuguseid näiteid üliharva.»
Tiitlivõistlustelt viis medalit võitnud Võsu kantseldabki kodus pooleteise kuu vanust poega Egonit, ent plaanib sporti naasta. «Tasapisi olen juba alustanud treeninguid,» kinnitab epeevehkleja. «Jaanuariks tahan vormi jõuda, et osaleda MK-etappidel.»
Võsu leiab, et naiste sporti on hakatud Eestis varasemast rohkem väärtustama. «Meie saavutusi ei võeta enam teisejärgulisena, see lisab kindlust ja tõstab eneseusku,» nendib mitmel korral Maarjamaa parimaks naissportlaseks kroonitud Võsu. «Naised on juba olemuselt emotsionaalsemad, neile on väga tähtis, et võimetesse usutaks.»
Treier pidas vastu
Sügisel tõenäoliselt profilepingu sõlmiva Grete Treieri treenerist abikaasa Edgari Treier märgib, et mitmetel aladel on õrnemal sool siiski meestest raskem läbi murda.
Kuna naiste rattasport hääbus Maarjamaal pärast kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäe lahkumist peaaegu täielikult, pidas alaliidu juhtkond Treierite pürgimusi utoopilisteks ega soostunud õlga alla panema. Üksteise järel ütlesid «ei» ka kauplused, kust kaasad tasuta jalgratast saada üritasid.
«Lõpuks nõustus Hawaii Express aitama,» on Edgari Treier tänulik. «Esimese sponsori tekkimine andis tõuke edasiseks, söandasime julgemalt oma raha ja aega kulutada.»
Nüüd, saavutuste kerkides, on viieaastast tütart kasvataval Grete Treieril tekkinud mitmeid toetajaid. Edgari Treier teab: samamoodi nagu kunagi nemad, ootab oma võimalust sadu andekaid naisi. Pahatihti ei jõuagi ära oodata.
«Mehed ja naised pole Eesti spordis veel kaugeltki võrdsed,» leiab ta. «Kodustest jalgrattavõistlustest ülevaateid tehes märgib ajakirjandus ära kolm edukamat meest, heal juhul ka parima naise. Enamasti unustatakse aga õrnem sugu hoopis. Mis huvi on sponsoritel neid siis toetada?»
Mehis Viru leiab seevastu, et naised on jõudnud ka meedia vaatevälja. «Naissportlasi kajastatakse kui noori kenasid inimesi, mitte nagu läbihigistatud kaltse,» kinnitab ta. «Kümmekond aastat tagasi nii polnud. Ometi ei usu, et naised on edevamad kui mehed. Tähelepanu ja tunnustust tahavad kõik.»