Jaan Kirsipuu viimased päevad profiratturina möödusid põrgulikus tempos saanud kolmandat korda isaks, lendas ta kodumaale pisipoega ja elukaaslast Merlet vaatama, seejärel üritas lühikese ajaga siluda PariisiToursi võidusõidu ettevalmistusse tekkinud mõrad.
Kui Kirsipuuga neljapäeva õhtul tema teiseks koduks saanud Prantsusmaa väikelinnas Chamberys kohtume, on rattaäss seljataha jätnud ränga kaheksatunnise treeningu.
«Poisi sünd tõi kaasa magamata öid,» tõdeb Kirsipuu hilistest külastajatest tulvil südalinna baaris istet võttes. «Aga teadsin, et pean väsimusest hoolimata pika otsa tegema, muidu ei tule PariisiToursist midagi välja.»
Ministrid aitasid
Teksapüksid ja jope näivad Kirsipuule olevat hea maskeering, enamik veini trimpavatest inimestest ei pööra talle erilist tähelepanu. «Chambery on paik, kus mind võistluste vahel keegi ei häiri ega tüüta,» jõuab proff Alpide rüppe uppunud rohkem kui 100 000 elanikuga asumit kiita.
Ent tarvitseb tal järgmisel päeval vaid Credit Agricolei meeskonna dress selga tõmmata, kui juba esimene vastutulija juttu rääkima tikub.
«Jann Kirsipou, Tour de Francei etapivõidud » kõlavad igaühele arusaadavad sõnad. Sestap eelistabki täisvormis ja jalgrattaga Kirsipuu inimrohketes paikades peatumist vältida.
«Kui 1990. aastal Prantsusmaale amatöörtiimi tulin, ei teadnud isegi toonase klubi boss minust midagi,» meenutab eestlane õlut rüübates. «Tema ei osanud inglise, mina prantsuse keelt. Aga hakkama saime.»
Tegelikult on «hakkamasaamine» siiski pehmelt öeldud. Klubi ülemus, kes argipäeviti töötas lukksepana, pidas treeningumetoodikast hoopis olulisemaks kehakaalu jälgimist. Eestlased kuulusid aga tema meelest erandita «pontikute» leeri.
«Suutäisi loeti lausa maniakaalselt, kui sõita ei jaksanud, öeldi alati: sööd liiga palju,» tõdeb Kirsipuu.
Elama paigutati ta koos teise maarjamaalasest ratturi Raido Kodaniporgiga imetillukesse tuppa, kuhu mahtuski vaid kaks voodit. Koju vaimu puhkama sõita ei õnnestunud rahapuudusel hooaja jooksul kordagi.
Kui Kirsipuu lõpuks siiski Eestisse talvituma pääses, puhkes aga Prantsusmaale naasmise nimel tuline viisasõda. Korra pidi isegi Chambery linnapea pöörduma Prantsusmaa siseministri, too omakorda välisministri poole, et eestlasest ratturi paberid korda saaksid.
«Ega ma 1993. aastal Chazali klubiga profilepingut sõlmideski rahas suplema hakanud,» kinnitab Kirsipuu. «Teadsin, et elukutselisena autota hakkama ei saa. Kogusin pool aastat, aga lõpuks pidin ikka laenu võtma.»
Nüüd on spordist lahkuv Kirsipuu kuulunud aastaid enim teenivate Eesti sportlaste hulka, ent priiskamisega pole ta kunagi silma paistnud. Ka Chamberysse soetatud kolmetoaline korter on sisustatud tagasihoidlikult.
«Kõik vajalik on olemas, kuid mitte nii peen nagu Eestis,» selgitab ta. «Olen asju ostnud mõttega, et terveks eluks Prantsusmaale ei jää. Kolimine on siis lihtsam.»
Samas pole Kirsipuu mõelnud ka mitme kolleegi kombel Monacosse või veitsi asuda.
«Minu palk polnud nii tohutult suur, et pidanuks maksukoorma kergendamiseks võimalusi otsima,» selgitab ta. «Kuna tegelikult on Monacos elamine üüratult kallis, poleks eriti palju võitnud. Vahepeal oli idee hoopis Lõuna-Prantsusmaale, paremasse kliimasse liikuda. Aga ei raatsinud nappi vaba aega kolimisele kulutada. Lõin käega: mul on ka Chamberys väga hea!»
Korter jääb alles
Tõigaga, et võõrsil enamasti üksi tuleb olla, on Kirsipuu harjuda jõudnud. Päris meisterkokka pole temast saanud, kuid ratturile hädapäraste roogadega makaronide, riisi ja salatitega tuleb toime. «Kui tekib lihaisu, lähen välja sööma,» lisab Kirsipuu. «Aga tegelikult olen viimasel ajal väga tihti Eestis käinud.»
Chamberys on Kirsipuul kindel pood, kust hommikuti ahjusooja saia osta. Samuti baarid, kus vahel koos teiste Eesti ratturitega väike õlu juuakse.
Tõsi, enam pole elavate kirjas Lauri Ausi, kellega sidusid soojad sõbrasuhted. «Lauri surma tõttu muutus kõik, loomulikult ka siinne õhkkond,» pöörab Kirsipuu pilgu ära.
Kui Chamberyst lahkuda tuleks, jääksid temast maha veel mitu head tuttavat. Kuid tegelikult ei kavatsegi Kirsipuu esialgu korterit müüa, plaanib detsembrist aprillini endistviisi rohkem Prantsusmaal kui Eestis viibida. Nüüd juba sihiga treenida puhtalt kodusteks võidusõitudeks.
Jaan Kirsipuu
Sündinud 17.07.1969 Tartus
Aastaid Eesti parim jalgrattur, 1993. aastast proff.
Sportlikke saavutusi: Profina pälvis 120 võitu. Maailma kuulsaimal velotuuril Tour de Franceil pälvinud etapivõite ja kandnud ka kollast liidrisärki. Osalenud kahtedel olümpiamängudel 1996. aastal Atlantas ja 2000. aastal Sydneys.
Jaan Kirsipuu isa Rein on mainekas rattatreener, vend Toomas oli samuti profirattur.
Abielus, kolm last.