Ann Alari: Jalgpall, see on diplomaatia

Ann Alari Foto: Postimees.ee

Nii ütles kunagi üks tänastest silmapaistvatest Eesti diplomaatidest, keda tookord ei võetud eriti tõsiselt. Asjata! Kui jälgida olukorda Suurbritannia meedias, siis Eesti ja Inglismaa EM-valikmänguga seotud lugude hulk ületab tublisti isegi nende artiklite arvu, mis pühendati hiljutistele Eesti vastu suunatud küberrünnakutele.

Jalgpalli kohta ütlevad inglased, et see on džentelmenide sport, mida mängivad barbarid, vastupidi ragbile, mis olevat barbarite sport, mida mängivad džentelmenid. Statistika kinnitab, et jalgpall on populaarseim siinsetest spordialadest. Miks? Ühest küljest on see kättesaadavaim sport, teisest küljest läheb see klassivahesidki ületavalt inimestele hinge.

Mäletan aega, mil Wayne Rooney staarina tõusma hakkas ja end Liverpoolis, riigihoolekandel püsivast vaesest elurajoonist lahti raputas. Kõigepealt ostis ta parema maja nii oma vanematele kui ka esimese miljonimaja endale ja tüdruksõbrale. See miljonimaja on rohelusse mattunud elamurajoonis, mis meenutab midagi Pääsküla ja Klooga-Ranna vahepealset.

Mind viis sinna tutvus ühe Liverpooli kooli õppealajuhatajaga, keskealise naisega, kelle huvi vuti vastu oli mulle ootamatu. Ent nii nagu tema, räägivad väga paljud inglased lemmikpalluritest kui oma lastest. Ning nii nagu lastele, antakse ka jalgpalluritele viltuläinud asjad andeks.

David Beckham olevat endiselt ihaldatuim poiss-sõber Inglismaal. Kas või kujutlustemaailmas, nagu selgitab innukalt mu juuksur, kes pärast Beckhami siirdumist Madridi Reali proovis osa aastast Hispaanias töötada. Ameerikasse ta Beckhamile siiski ei järgneks. Eestis peetavale matšile polevat ta aga piletit saanud.

Jutuks tuli asi siis, kui juuksuritoolis istusin ning raadiost kostis muusikasaate vahele diskori emotsionaalne kinnitus, et esimest korda elus närveerib ta kohutavalt Inglismaa koondise pärast – sest Eesti on tundmatu maa, ja mine tea!

Noore diskori kommentaar on vist siiram kui ametiraskustes rabeleva Inglismaa peatreeneri Steve McClareni esinemine, kel lasti nädal tagasi BBC uudistes pea ööpäev läbi korrata, et Eestit läheme me kindlasti võitma; seejuures jäi McClaren tookord veel eesseisva mängu suhtes Brasiiliaga nii napisõnaliseks, nagu poleks see üldsegi tähtis. McClareni nägu pärast 1:1 ilusat viiki rääkis aga hoopis muust.

Kõige vahvam kommentaar, mille andis telereporterile üks jalgpallihuviline Brasiilia-Inglismaa mängu lõpus, oli hinnang, et kohtumine Brasiilia vastu oli huvitavaks eelsoojenduseks mängule Eestis. Kas Inglismaa võib Eestile alla jääda? Muidugi võib, sest poisid olla väga hellitatud ning vastase alahindamine aitab kaotada nii spordis kui lahinguis.

Mis siis saab, kui Eesti võidab? Sellele küsimusele andis põneva vastuse üks inglise kirjastajatest. Tema arvates suureneks siis hüppeliselt eesti keelest inglise keelde tõlgitavate raamatute arv.