Kui Andrus Värnik eile kell neli Audentese spordihalli jõudis, et oma esimene treening
läbi viia, polnud tema õpilasi veel kuskil. Ei olnud nad ka tund aega hiljem kohale jõudnud.
Kuidas Värnik esimese treeningtunni andis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pool tundi enne õiget aega tööpostile jõudnud odaviske eksmaailmameistri igast liigutusest õhkus ootusärevust. Tema silmad särasid ja nägu ilmestas kerge naeratus.
«Ega siin nutta saa! Muidugi peavad silmad särama – lastega töötades ei saagi nukker olla!» avaldas 32-aastane Värnik, kellel oli õpilastele kindel treeninguplaan välja mõeldud.
Kõigepealt pidi ta ennast tutvustama. Nagu ta ise ütles, mitte väga detailidesse laskuma, vaid lihtsalt oma tausta lahti rääkima.
«Siis teeme soojenduse ja igasugu häid üldkehalisi harjutusi. Mine tea – ehk proovime ka palli visata,» lausus Värnik kavalalt.
Seejärel vabandas ta ennast ja ütles, et läheb vaatab, kuhu tema tulevased õpilased jäävad. Kell oli saanud 16.30, aga õpilasi polnud veel kuskil.
Läks umbes kümmekond minutit ja Värnik naasis spordihalli, näol väike pettumus: «Ei tea jah, kuhu nad jäid. Ega ma ausalt öeldes lootnudki, et siin suure hurraaga pihta hakkan. Mul pole kunagi midagi nii lihtsalt tulnud,» otsis Värnik sõnu.
Siiski – miks tema treeningule ühtki õpilast ei ilmunud? «Paljudele meeldivad tänapäeval pigem pallimängud. Odavisketrenn pole väga kerge,» vastas eksmaailmameister. «Praegu on kõik alles nii värske ka. Ma pole saanud veel suurte plakatitega reklaami teha. Tuleb natuke vaeva näha ja siis vaadata, kuidas asi toimima hakkab.»
Üks mis kindel, püssi ei kavatse treenerist Värnik põõsasse visata. Nagu ta ise ütles: «Mul on, mida edasi anda. Miks peaksin seda endale hoidma?»
Juba sel nädalal läheb Värnik taas koolidesse oma treeningutele reklaami tegema. Ta teab, et iga algus on raske, aga teab ka seda, et treeneritöö meeldiks talle.
Hoolimata sellest, et väikese poisina polnud treeneriamet just see, millest ta unistas. Eelkõige mõtles ta toona siiski säravale sportlaskarjäärile. Ja mõtleb siiani.
«Mis teha – elu on selline. Ega ma midagi väga taga nutta saa, aga mõned asjad siiski kripeldavad,» selgitas Värnik. «Just tiitlivõistlused. Küsimus – miks ma mõnel jõuproovil pole suutnud ennast realiseerida? Enesekindluse puudumine ja muud faktorid.»
Tulevikus loodab Värnik veel nii mõnegi hea võistluse teha. Põhjust tippspordist loobuda ta ei näe. Motivatsiooni jagub. «Kui 2008. aastal viskasin 81 meetrit, siis sellest hooajast on kirjas juba 82 meetrit. Ega ma pole viimastel aastatel alla kukkunud, natuke ikka edasi läinud,» nentis Värnik ja lisas mõningase mõttepausi järel: «Ma ei näe põhjust, miks peaksin oma põhitööle praegu selja keerama. Hommikul saan ilusti trenni teha ja hiljem õpilasi juhendada.»
Selleks et tippsportlaskarjääri jätkata, vajab Värnik aga ka väikest kõrvaltööd. Et mitte päris nälga jääda. Treeneriamet sobib selleks ideaalselt.
Esialgu abistab Värnik oma head sõpra Heiko Vääti tema treeningugrupi juhendamisel. Ka eile juhendas ta pool tundi Väädi kuueliikmelist rühma.
Ta näitas neile ette üldkehalisi harjutusi ja selgitas nende vajalikkust. Poisid kuulasid tähelepanelikult ja järgisid Värniku õpetusi täpselt. «Ega te liiga väsinud pole? Jõuate ikka veel?» küsis Värnik murelikult.
Kuuldes vastust «Jah, jõuame», muigas Värnik ja lausus: «Nojah, ega ma arvanudki, et te nii nõrgad olete!»
Teinud ära ka väikese venituse, saatis Värnik poisid minema: «Davai siis, olge tublid!»
Kõik kuus poissi lahkusid spordisaalist eleva ja rahulolevana. Küsimusele, kuidas oli eksmaailmameistri käe all harjutada, vastas üks õpilastest kärmelt: «Raske, aga see tuleb ainult kasuks. Ta on ju ikkagi maailmameister!»
Ka Värniku enda näol säras pärast treeningut rahulolev naeratus. Üle kümne aasta vanused poisid ja tüdrukud on just sellised, kellega talle töötada meeldiks.
«Kümneliikmeline grupp oleks okei. Hakkaksin nendega kolm korda nädalas harjutama,» selgitas ta ja lisas, et kõigepealt on tarvis treeningugrupp kokku saada. «Ega kedagi ju sundida saa. Aga loodan, et sellest plaanist saab asja.»
Milline treener Värnikust saaks? «Ega ma väga karm poleks! Aga reeglid peavad siiski paigas olema. Kord majas olema,» sõnas Värnik, kes ise on üksnes väga heade juhendajate käe all harjutanud. «Kõik minu treenerid on minusse tugeva jälje jätnud. Heino Puuste oskas tippvormi ajastada, Toomas Merila aga suurepäraselt põhja laduda. Kõigil olid omad plussid ja miinused. Või noh – ega ma miinuseid ei oskagi välja tuua.»
Heiko Väät igatahes usub, et Värnik saab hakkama. «Ütlesin talle, et esimene kuu saab olema väga raske. Sisseelamine. Aga ta sobiks treeneriks väga hästi,» sõnas Väät lõpetuseks.