Peep Pahv: ammendunud suhe

Peep Pahv Foto: Pm

Eesti kergejõustiku medalimasin nimega Gerd Kanter on hakanud tõrkuma. Viis aastat kestnud imeline seeria, kus kettamees tõi tiitlivõistlustelt kulda, hõbedat ja pronksi, sai Barcelona EMil otsa.

Kas neljas koht on Kanteri jaoks ebaõnnestumine? Kindlasti. Kas meil on põhjust teda selle eest hurjutada? Kindlasti mitte. Kanter, nagu ka Andrus Värnik ja Aleksander Tammert, on kergejõustikus oma elutöö juba ära teinud. Need mehed on võitnud tiitlivõistlustelt medaleid ning pakkunud eesti rahvale unustamatuid hetki. Nad on teeninud välja õiguse teha sporti kas või oma lõbuks. Kas nad midagi võidavad, ei vähenda nende kunagiste tegude väärtust.

Kuid vähemalt Kanter näib olevat mees, kes niisama tilulilutamise pärast staadionile ei sõida. Maksimalistliku spordimehena ihkab ta võita ning teha seda vähemalt Londoni olümpiani. Pühapäeval Barcelonas juhtunu on tema jaoks valus tagasilöök ning sunnib teda oma senist tegevust ja tulevikuplaane tõsiselt analüüsima.

Iga koostöö kipub ühel hetkel ammenduma. Seda hetke on raske tajuda ning veel raskem endale tunnistada. Pole võimatu, et Kanteri ja tema treeneri Vesteinn Hafsteinssoni kooslus on just sellises punktis, et sportlane peab enda huvides langetama raske valiku ja otsima uue abilise. Treenerivahetuses pole ju midagi enneolematut.

Pole põhjust kahelda, et medalite eest võlgneb Kanter kõige rohkem just Hafsteinssonile. Kuid aeg on edasi läinud ning need võtted, mis aitasid tippu 25-aastase Kanteri, ei pruugi enam neljanda kümne algust käivale 31-aastasele mehele sobida. Esimesed liivaterad tekkisid masinavärki juba möödunud suvel, kui suursoosiku ja tiitlikaitsjana Berliini MMile sõitnud Kanter leppis hoopis kolmanda kohaga.

Tänavuseks hooajaks valmistumisel valiti pisut erinev mudel, ent treeningulaagrite paikades poldud ühte meelt. Nii tunnistas Kanter, et kevadine USA laager oli talle vastukarva. Kaugel maal ja teises ajavööndis harjutamisele ja võistlemisele järgnevast vormilangusest on ta rääkinud varasematelgi aastatel. Nüüd, kui tegemist on juba tippspordi mõistes vanema mehega, tajub ta neid raskusi veelgi paremini. Meelsamini harjutanuks ta kevadel hoopis kusagil Euroopas.

Mõistagi saab otsuse langetada vaid Kanter ise. Võib-olla soovib ta kas või tänutäheks tehtu eest minna Hafsteinssoniga lõpuni ning võib-olla ei suudagi ta enam leida teist sellist inimest, kelle soovitusi usaldada. Mõtlemisainet peaks Kanteril jaguma, kuid olenemata tema valikutest pole meil õigust talle neid ette heita. Elutöö on ju tehtud.