Mida teha Viljandis? Kõike! Daamid ja härrad, lubage esitleda, teie ees on 2014. aasta Eesti parim jalgpallur Ragnar Klavan. Postimees avaldab ajakirja Jalka värskes jaanuarinumbris ilmunud intervjuu, kus Bundesliga klubi Augsburgi põhimees jõuab pikas vestluses jutustada nii jäähokist, ajaloost, hiphopist, lapsepõlvest kui isadusest.
Olen kuulnud, et mängisid noorena Viljandis räpipidudel plaate.
See vastab tõele. Mu hea sõber Timo Tints korraldas pidusid ja siis küsis mu käest, kas soovin kätt harjutada. Keerutasin natuke plaate.
Kuidas välja tuli?
Jalgpallis olen parem (naerab – toim.).
Sa oled vist üle keskmise suur muusikasõber?
Jah. Võibolla puberteedieas oli rohkem hiphopi ja RnB faas, aga praeguseks hetkeks on see (maitse – toim.) äärmusest äärmusesse. Muusika inspireerib mind. Praegusel hetkel kuulan palju näiteks Red Hot Chili Peppersit ja Kings of Leoni. Ma pole unustanud ka hiphoppi. Valin muusikat tuju järgi.
Kui palju sul kultuuri tarbimiseks aega jääb?
Praegusel hetkel on kahe lapse isana vähe aega. Kui muusika võtta, siis lastelaulud on igapäevane teema.
Kas laulad neid ise ka?
Eks ma üritan, aga abikaasa on öelnud, et on parem, kui ma seda ei tee (naerab – toim.).
Sa loed päris palju Eesti ajaloo teemalisi raamatuid.
Kui on raamatud käepärast, siis loen ja uurin. Praegusel hetkel ütlen ausalt, et pere kasvatamine on prioriteet number üks ja alles siis tulevad raamatud. Kui on öökapi peal hea raamat, mida mõtlen õhtul lugema hakata, siis tavaliselt selleni ei jõuagi, sest kui teen päevas kaks trenni ja panen õhtul poisid magama, vajub silm iseenesest kinni. Loen seda, mis ette satub. Ma ei ütle, et ma väga palju tean. Mul on soov end harida, mingit süvaanalüüsi ma ühegi ajastu kohta ei tee. Üritan lihtsalt kursis olla.
Kas lugemisharjumus on sul juba noorest east?
See tuli ikka natukene hiljem. 20. eluaastate alguses raamat nii kergelt öökapile ei sattunud. Kui koondisega reisil oleme, siis tunnen rohkem mõnu lugemisest kui filmide vaatamisest.
Mart Poom üritas Inglismaal mängides meedias alati Eesti ajalugu tutvustada. Kas sul on olnud sellist võimalust?
Ei tule meelde, et meedias, aga eks inimesed ikka tunnevad eesti kultuuri vastu huvi. Üritan neid valgustada. On mõningaid meeskonnakaaslasi, keda huvitab. Täiesti tavalistel sponsorüritustel tullakse ka juurde, eriti vanemad inimesed, neile meeldib selle kohta rohkem uurida.
Ronan saab nüüd neljakuuseks (detsembris – toim.), Romer on üle kahe aasta vana. Kas saad nendega piisavalt aega veeta?
Kindlasti saan, aga nagu ikka, alati tahaks rohkem. Kuna meil on praegu üks mäng nädalas, olen ma nädalas ainult kaks päeva ära. Kui võrrelda teiste töökohtadega, kus peab hommikul kell seitse tööle minema ja võib-olla õhtul kell seitse saab alles tagasi, siis on neil see aeg, mis nad saavad lapsega veeta, väiksem. Kui mul on üks trenn päevas, siis on seda aega, mil saab lastega mänguväljakutel käia, palju. Jalgpalluriametil on omad plusspooled. Nädalavahetuseti ei saa küll teha seda, mida normaalsed pered teevad, aga esmaspäeval ja teisipäeval ongi vähem rahvast, kui lastega kuskile minna. Augsburg on super linn. Siin on väga palju lastega teha. Koduümbruses on mänguväljakud ja saame loomaaeda külastada.
Romeril Augsburgi särk on?
On. Mõlemal lapsel on. Ronanile on särk veel natukene suur, aga vanem poiss kannab igal kodumängul, kus ta käib.
Juba käib mängudel?
Jah. Mu vanem poeg on jalgpallist väga huvitatud. Kui võõrsil mängime, siis vaatab kodus telekast. Esimese poolaja vaatab otsast lõpuni ära, elab kaasa ja tunneb mu isegi ära, aga siis tuleb 15 minutit pausi, kui ta hakkab mängima, ja teiseks poolajaks kaob huvi. Mõlemad pojad on umbes 3–4nädalasest saati staadionil kaasas käinud. Klubis on kõik hästi korraldatud, mängijate perede jaoks on eraldi ala, kus kõik saavad olla. Lastele on väike mängunurk ja lapsehoidjad.
Viljandis tegelesid noorena ka kergejõustiku ja korvpalliga.
Ma arvan, et Viljandi oli suurepärane koht, kus üles kasvada. Iga pallimäng oli käe-jala juures. Mingil määral võib öelda, et polnud muud teha kui sporti. Peale jalgpalli sai kõige rohkem korvpalli mängitud. Mingi hetk oli isegi mõte, et korvpalli poole liikuda, aga otsustasin jalka kasuks. Olen tennist ja võrkpalli mänginud, kergejõustikku teinud.
See sportlikkus pärineb vanematelt?
Kõige esimesena tuleb huvi ikka perekonnalt, siis sõpradelt. Terve perekond ja sõbrad on spordihuvilised ja sellega tegelenud, see on väga tähtis. Kui algusaastatel Viljandis kunstmuruväljakuid polnud, siis talvel sai jäähokit mängida, kuna muud sporti polnud võimalik teha. Kõik alad aitavad kaasa. Igas mängus on mingi erinev aspekt või pead uutega kohanema.
Nii et olid kogu aeg õues ja sportisid?
Juba väga väikesena tagusin maja taga jalkat. Päike oli loojunud ja palli enam ei näinud, aga ikka mängisin. Olen väga õnnelik, et mul selline lapsepõlv oli. Trennis käisin alati jalgrattaga!
Millal sa korvpalli peale mõtlesid?
Ma olin selline 15-aastane. Koolis hästi paljud mängisid ja olin ise ka kooli korvpallimeeskonnas. Mõningad trennid tegin ka Viljandi võistkonnaga ja vahepeal mõtlesingi rohkem korvpalliga tegeleda. Nii kaugele ei läinud, et oleks vanematega maha istunud ja arutanud, et vahetan ala. Tegin mõlemaid koos ja mingi hetk hakkas jalgpall kiiresti ülesmäge minema. Tuli FC Elva, Viljandi Tulevik ja juba Flora. Kõik käis nii kiiresti, korvpall jäi iseenesest tagaplaanile.
Augsburg on hetkel (28.11 – toim.) Bundesliga 6. kohal. Kuidas teiste tiimide ja meedia suhtumine on, kas te olete nende silmis ikka veel üllatajad või pigem täiesti arvestatav tugev keskmik?
Ma arvan, et see (üllatajate staatus – toim.) hakkab vaikselt üle minema. On veel mingil määral üllatus, aga mingil määral ka okei. Stabiilsus on paljusid mõtlema pannud, et see pole enam üllatus või välk selgest taevast. Oleme paljusid suutnud veenda, et meis on kvaliteeti.
Kui klubiga lepingut sõlmisid, siis sulle kindlasti räägiti, et üritatakse väljakukkumist vältida ning Bundesligas kanda kinnitada. Kas sa päriselt ka uskusid seda?
Jah. Kui mulle neid telgitaguseid näidati ja kõigest räägiti, siis sain aru, et tegemist on vägagi stabiilse klubiga, mis liigub õiges suunas. Rahaasjad, mis on jalgpallis väga tähtsad, olid ka paigas. President oli täiesti tavaline inimene, kahe jalaga maa peal, väga tore.
Mis praegu Dortmundi Borussiaga (pärast 12 vooru 16. kohal – toim.) toimub?
See on päris naljakas ja nutune situatsioon. Meistrite liigas on oldud väga head, kui viimane Arsenali mäng välja arvata, ning koduliigas jällegi väga õnnetud. Ma ei oska öeldagi, ma pole ise väga teisi Bundesliga mänge jälginud. Hooaja alguses võib juhtuda, et sellisel tippklubil lähevad mõned mängud metsa poole, aga nii palju on mängitud ja siiani nii taga. See on siin Saksamaal väga suur üllatus.
Kas viimasel ajal on sinu vastu mõni teine klubi huvi tundnud?
Ei ole kuulnud, aga agendi sõnul tuntakse alati kuskilt huvi. Enne lihtsalt ei ole mõtet rääkida, kui midagi konkreetset on.
Sa oled suur Londoni Arsenali fänn. Kas sa nende põhivaenlase Tottenham Hotspuriga liituks?
(Naerab – toim.). See on hea küsimus. Olen selle peale mõelnud! Muidugi on Arsenal olnud väikesest saati meeskond, mida olen jälginud, ja seal on olnud mu lemmikud, aga Premier League’is mängimine on minu unistus. Ma arvan, et see vastus on ei ja jah (naerab – toim.). Kui Tottenham oleks huvitatud, siis see oleks suurepärane.
Sind valiti teist korda Eesti parimaks jalgpalluriks. Kas klubi poolt õlale patsutati?
Kõik on kursis, sooviti õnne, kohalikus meedias on see teemaks olnud. On ikkagi auasi, kui kuskil riigis oled parim mängija.
Torti ei ostetud sulle?
Ei ostetud. Siin käib teistmoodi, ma pean ise midagi meeskonnale tooma.
Mis sa neile viisid?
Ei ole veel jõudnud viia, aga siin Lõuna-Saksamaal on selline traditsioon, et pean tooma weisswurst’i (valgevorst – toim.). Klubis on töötajad, kes tassivad spetsiaalsed lauad ja toolid kohale, ning tuuakse ka anum, kuhu vorstid sisse lähevad. Selline söömaaeg. Pean ära korraldama.
Tundub väga uhke.
See on teistsugune ja huvitav traditsioon. Väga tore, et hoitakse kohalikke traditsioone elus.
Viimasel ajal on koondisega mitu värsket nägu liitunud. Kas kaptenina on sinu ülesanne uued mehed meeskonda sulandada?
Ma arvan, et Eesti koondises pole mitte kunagi kellelgi probleeme olnud. Kõigil uutel mängijatel on alati säde silmis ja nad tahavad väga Eesti koondist esindada. Mina ei tea sellist momenti, kus oleks pidanud kedagi meeskonda sisse sulandama. Kõik on väga hästi läinud ja vanad olijad on väga vastuvõtlikud.
Kus sa San Marino mängu vaatasid?
Kodus interneti kaudu.
Mitu korda mängu jooksul peast kinni haarasid?
Kusjuures mitte kordagi (naerab – toim.). Olin mängu lõpuni positiivselt meelestatud, et lööme ära, aga kahjuks nii ei läinud.
Meedias arutleti, et just sinu liidriomadustest jäi seal mängus puudu.
Tagantjärele on raske öelda, mis oleks saanud, kui mina või keegi teine või kolmas oleks mänginud. Need mängijad, kes platsil on, peavad tol hetkel ise hakkama saama. Oleks muidugi tahtnud kaasa teha. Kõik koondisemängud tahaks kaasa teha ning anda seal endast maksimumi.
Miks eeldatavalt nõrgemad tiimid meile probleeme valmistavad?
Raske öelda, aga kindlasti on see tingitud meie mängustiilist. Kõige paremad kohtumised on meil endast tugevamatega, kelle vastu saame kaitses kompaktselt koos olla, kiiresti mõned võimalused tekitada ja mõne sealt ära lüüa. Kui peame palli kontrollima ja võimalusi looma, on raskusi.
Kuidas seda parandada saaks?
Hea küsimus. Kui suures pildis vaadata, siis ega ühelgi treeneril pole olnud väga palju aega meestega individuaalselt tegeleda. Taktikaliselt saab ju asju muuta, aga mängijaomadused vormitakse koduklubide juures. Võibolla tuleb igal mängijal mõelda, kuidas end parandada ja paremaks saada. Paljud seda ka teevad. Kui iga jalgpallur läheb tagasi klubisse, siis peab ta jälgima, et enese arendamine edasi käiks.
Sina oled individuaalse töö poolest tuntud.
Nii ma Viljandis üles kasvasin. Kui puberteedieas mindi linna peale hängima või olid peolaadsed asjad, siis käisin mina ümber järve jooksmas. Ei saa öelda, et ühestki peost osa ei võtnud, aga oli palju kordi, kus ütlesin ei ja tegin trenni. See on mul väikesest peale süsteemi sisse kodeeritud. Toimib siiani. See on väga hea eelis, et olin juba noorena sellise suhtumisega.
Mida sõbrad sellest arvasid, et sa kogu aeg ei ütlesid?
(Naerab – toim.). Olen neid sõpru niimoodi kaotanud küll, aga need, kes siiani on – need on õiged sõbrad.
Hetkel oled koondises pidanud 99 mängu, uuel aastal saab ilmselt 100 täis. On see lihtsalt number?
Kindlasti mitte. On suur au sellesse seltskonda siseneda. Kõik, kes seni 100 täis on saanud, on olnud väga tähtsad mängijad.
Magnus Pehrssoni tulekuga on koondis kuuldavasti professionaalsemaks muutunud.
Kindlasti. Ta on väga palju muutnud nii mängijate kui ka neid ümbritsevate inimeste poole pealt. Alati väga meeldiv, kui mängija saab sada protsenti kõrvalabi. Ta hoiab mängijatel silma peal ka siis, kui nad koduklubide juures on. Vaatab üldist pilti, et kes on vormis ja kes pole.
On ta sinul külas käinud?
Kolm korda.
Mis te teete, kui kokku saate?
Ma olen talle tavaliselt kuhugi piletid jätnud. Ta tuleb vaatab mängu ära ja siis pärast kohtume ja räägime umbes tund aega. Alguses Bundesligast ja siis 90% koondisest. Tavaliselt on see toimunud nädal-kaks enne koondisemänge. Ta on natukene jutustanud, millised mängud ees ootavad. Väga professionaalne, mulle meeldib.
Sa oled elanud Norras, Hollandis ja Saksamaal. Milline elukeskkond sulle kõige rohkem meeldinud on?
Kolm riiki, mis on kõik heaoluühiskonnad, kuid kaalukauss liigub Augsburgi kasuks. Mulle siin väga meeldib. Lõuna-Saksamaa on natukene teistmoodi kui teised Saksamaa piirkonnad. Mina ja mu pere oleme ka suured mägedefännid. See on kiviga visata. Tund aega sõidad ja oled Alpides, me oleme paljud vabad päevad seal veetnud. Meie pere puhul pole vahet, kas on suvi, sügis, talv või kevad. Alati läheme ja alati on kõigil väga mõnus olla.
Matkate?
Kui ainult oma perega oleme, siis võtame hotelli. Spaa- ja jalutuspuhkus. Kui vanemad on külas käinud, siis ma olen mäe all oodanud. Abikaasa ja ema käisid suusatamas, mina poisiga vaatasin mäe all. Lepingus küll kirjas pole, et sellega tegeleda ei tohi, aga ma ise ei taha. Noorena tegelesin ka lumelauasõidu ja suusatamisega. Pole see, et teed tingimata ise vea, aga keegi võib otsa sõita ja ongi vigastus, ning karjäär läbi. Kui jalgpalliga lõpparve teen, siis hakkan rohkem suusatama.
Nimeta üks spordiala, millega sa tegelenud pole.
(Mõttepaus ligi 10 sekundit – toim.). See on väga hea küsimus (väga venivalt – toim.). (Järgmised 10 sekundit pausi – toim.). Kui sukeldumine on spordiala, siis sellega ma pole tegelenud (naerab – toim.). Vettehüpped ei saa öelda, sest väikesena on ikka vette hüpatud. Viljandis on igasugu asju proovitud.