Kui hirmus tont on olümpiajärgne masendus?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Olümpia lõputseremoonial olid sportlased veel peomeeleolus, kuid koju jõudes tuleb taas sukelduda tavaellu, mis paljude jaoks võib kaasa tuua masendust ning nõutust.

FOTO: SCANPIX

OLÜMPIA. Nelja aasta tagant peetav suur suvine spordipidu on selleks korraks möödas, medalid ja ebaõnnestumised on kokku loetud ja päevakangelased tagasi koju sõitnud. Võitjad ja kaotajad lahkuvad küll olümpialt erinevate emotsioonidega, kuid mõne aja möödudes võib nii ühtesid kui ka teisi tabada sama probleem – olümpiajärgne masendus. Kui maailma spordipsühholoogias on seda kirjeldatud eelkõige kui võitjate häda, siis Eesti sportlastel sellega asjaosaliste sõnul  suuri probleeme pole.

Suurvõistlustel, eelkõige just nelja-aastase vahega toimuvatel olümpiamängudel on  sportlaste panused suured ja ka õnnestumised või läbikukkumised sellevõrra tavalisest  kaalukamad. Kui enamasti pööratakse rohkem tähelepanu neile, kelle esinemine loodetud tasemeni ei küündinud, siis viimastel aastatel on hakatud üha rohkem rääkima medalivõitjate olümpiajärgsest depressioonist.

Michigani Ülikooli spordipsühholoog Scott Goldman on võrrelnud olukorda tabavalt lõbustuspargi Ameerika mägedega. «Mõelge nendele Ameerika mägedele, mis eelneb olümpiamängudele,» rääkis Goldman väljaandele The Atlantic. «See täiskiirusel sõit saab pärast olümpiat pidurite kriuksudes väga äkilise lõpu. Sportlased on täiesti kurnatud, sest see oli nende organismile tõeline rünnak. Ja kui see kõik lõpuks läbi on, siis on nad omadega täiesti läbi mitte ainult füüsiliselt, vaid ka psühholoogiliselt.»

Tagasi üles