Täna voolas Inglise kolledži spordihoones veri. Kümnetes ja kümnetes liitrites. Ei! Mitte kedagi ei lastud maha! Nii tegevsportlased kui ka endised tipud loovutasid 450 milliliitrit verd, et abivajajaid aidata.
Sportlaste veri voolas Tallinna inglise kolledži spordihoones
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kas karjuda tohib?» küsib esimest korda verd loovutama tulnud Erki Nool vahetult enne seda, kui nõel veeni torgatakse. Lisaks Sydney olümpiavõitjale olid doonoriks tulnud ka seitsmevõistleja Kaie Kand, odaviskaja Risto Mätas ning vehkleja Nikolai Novosjolov.
Esimeseks vereloovutajaks oli aga Eesti mitmevõistluskoondise peatreener Tõnu Kaukis. «Poisid on treeningul. Ise kasutasin võimalust ja põgenesin ära. Minu arvates peaks see iga terve inimese kohustus olema. Ega see valus pole ju,» arutleb Kaukis ja lisab: «Hea meel, kui saab kedagi aidata.»
Kui Kaukis oli juba kolmandat korda verd loovutamas, siis Mätase jaoks oli tegemist esimese korraga. Ent sugugi mitte viimasega. «Ja miks te otsustasite doonoriks tulla?» küsib temalt daam registreerimislauas. «See neljas variant – soovin tunda end vajalikuna,» vastab Mätas ning teenib daamilt kiidusõnu: «See on väga hea põhjus,» noogutab ta.
Enamike sportlast nägu lööb särama, kui nad arstilt oma hemoglobiininäitu kuulevad. Nende seas on ka olümpiavõitja Nool. «Kui ma veel sporti tegin, siis ei tõusnud hemoglobiinitase kunagi üle 145. Aga nüüd oli lausa 164 – isiklik rekord! Võiks kohe jooksma minna,» rõõmustab Nool. Kuuldes, et Toomas Tõnistel oli sama näit vaid kahe pügala võrra väiksem, naljatleb ta: «Ei tea, kas siin ikka mõõdetakse õigesti?»
Ka seitsmevõistleja Kandil pole hemoglobiinitase kunagi nii kõrge olnud. Enda sõnul pole ta selle tõstmiseks midagi teinud. «Aga vähemalt õige ajastus,» avaldab ta.
Raskel treeningperioodil ei soovitata tegevsportlastel doonoriks käia. Pärast seda on võistlemine alles kuu aja pärast lubatud. Kuna praegu käib ettevalmistusperiood, siis otsustas Kand siiski doonoriks tulla. «Väga hea tunne on. Õhtul on kergem trenn – pole hullu. Aga eks näis, mis ma autosõidutunnis tegema hakkan,» muigab piiga.
Doktor Julia Tamme hinnangul ei saa öelda, et sportlase veri on alati parem kui tavainimese oma. Veri nagu veri ikka. «Sportlased on väga heas füüsilises vormis ja pideva jälgimise all. Ja väga hea, et nad leiavad aega, et doonorverd anda,» tunnustab Tamme.
Eesti Verekeskuse arendusjuhi Ülo Lombi hinnangul läks koostöös Eesti Olümpiakomiteega korraldatud doonorpäev korda. «Saavutasime oma eesmärgi. Mul on hea meel, et paljud sportlased võtsid vaevaks verd loovutama tulla. Loodame, et selline üritus saab edaspidi traditsiooniks.»