Tagasihoidlik abimees, kelleta Balta ja teised tipud hätta jääksid

Risto Jamnes oma hoolealuse Ksenija Baltaga Belgradi EMi treeningul.

FOTO: Erakogu

Vähene uneaeg, palju tööd, suur pinge ja vastutus, nii võib iseloomustada Eesti kergejõustikukoondise taustajõudude hulka kuuluva füsioterapeudi Risto Jamnese tööd sportlastega. Ta eelistab pigem tagaplaanil olla ja nii pole tema tänuväärsest tööst ka palju räägitud. «Mulle meeldib öelda, et kui füsiost üldse juttu ei ole ja ta ei pea midagi kommenteerima, siis see tähendab, et tema töö on hästi tehtud,» kommenteeris Jamnes Belgradi sise-EMi ajal, kui näpistas tihedast graafikust pool tundi jutuajamiseks. «Võistlus on sportlase pidupäev ja siis peab neist rääkima.»  

Tellijale

Kirjeldades oma tavapärast tööd suurvõistlustel, toob ta näite Zürichi EMilt, kus Eesti koondis oli väga suur ja Jamnes oli ainus füsioterapeut. «Seal sain magama kuskil ühe-kahe ajal öösel ja pool viis hommikul olin jälle üleval. Esimestel päevadel oli seal naiste ja meeste mitmevõistlus, neil päevadel magasingi umbes kolm-neli tundi ja lõpuks olid silmad nii punased, et sportlased küsisid, kas ma panen tina või mis mul viga on. Vastasin, et kui tahakski panna, siis selleks pole aega!» meenutab ta kiiret aega huumoriga. «See oli karm, siin Belgradis on mõnus. Ärkan seitsmest, alad algavad üheksa ja poole kümne paiku, saab kõik ilusti ära teha.»

Sportlaste probleemidega on Jamnes kursis pidevalt, nii teab ta juba enne võistlusi igaühe «kahtlaseid» kohti, millega peab tegelema.

Tagasi üles