/nginx/o/2011/04/28/567383t1h7652.jpg)
«Me keeldume stardist, kui peame võistlema temasugusega. Ta pole naine, vaid mees. Me ei võta tema MM-medalit arvesse, sest tegu pole naisega.» Nii kritiseerisid konkurendid LAVi jooksjat Caster Semenyat kaks aastat tagasi. Enam nad seda teha ei saa.
Berliini MMil 800 meetri jooksu ülekaalukalt võitnud mehise Semenya kohta tekkis põletav küsimus: naine või mees?
Kaks aastat tagasi arutles selle üle vaata et kogu maailm. Ei Rahvusvaheline Kergejõustikuliit (IAAF) ega ka olümpiakomitee (ROK) osanud vastuseid anda, sest konkreetsed reeglid puudusid.
Läbinud sootesti ning olnud nii günekoloogide, endokrinoloogide kui ka psühholoogide uurida, sai Semenya 11 kuud pärast MM-kulda võistlemiseks rohelise tule. Ometi on ilmselt nii mõnegi tema rivaali peas ikka veel küsimus: kas võistlus Semenyaga on ikka aus? Kas ta ikka on naistega samal tasemel või käib võistlus hoopiski pooleldi mehega?
18 kuud tööd
Nüüd on IAAFil ja ROKil vastused olemas. Pärast 18-kuulist arendustööd pandi paika reeglid, mis peaksid säärasele mõnitamisele lõpu tegema. Vähemalt idee poolest.
IAAF kehtestas täpsustavad reeglid naistele, kelle keha toodab tavapärasest rohkem testosterooni ehk meessuguhormooni.
Alates 1. maist võivad naised, kellel on diagnoositud meessuguhormoonide ületootmine, võistelda naistega vaid juhul, kui testosterooni tase jääb madalamaks meeste piirmäärast. Naiste jaoks kehtestati meessuguhormooni taseme piir, mis on maksimaalselt kümme nanomooli liitri kohta.
«Enamik naissportlastest ei pääse selle taseme ligidalegi. Üldjuhul on naissportlaste testosterooni tase kümneid kordi madalam,» kinnitas spordiarst Mihkel Mardna, kelle hinnangul oli seesugune piir hädavajalik. Sedasama kinnitas ka Semenya juhtum. «Eelkõige antaksegi seeläbi võimalus sportlastele, kellel on kaasasündinud kõrgem meessuguhormooni tase. Neid sportlasi pole palju. Lisaks aitab see kaasa ka petuskeemide välistamiseks – kindel piirväärtus on nüüd olemas ja selle ületamise korral võistlema ei pääse.»
Naistel, kelle organism toodab rohkem testosterooni, kuid kes tahavad siiski suguõdedega võistelda, palutakse läbi teha kuur, mille abil testosterooni taset keemiliselt alandatakse.
Selleks võidakse määrata näiteks hormoonravi. Väidetavalt on samasuguse ravi läbi teinud ka Semenya, kes vähemalt mullu jäi oma Berliini MMi tulemustest kaugele. Kas resultaatide nõrgenemine oli tingitud kuurist, psühholoogilistest läbielamistest või sootuks millestki kolmandast, teab vaid tema ise. Tõsiasi on aga see, et keemiliselt alandatud meessuguhormoon jätaks sportlase tulemustele oma jälje.
«Naised, kelle meessuguhormooni tase on looduslikult kõrgem, võistlevad reeglina paremini kui teised. See annab neile konkurentide ees tohutu eelise. Aga selliseid naisi pole tõesti palju. Viimase kümne aasta jooksul on olnud vaid käputäis juhtumeid. Kuid ka selliseid juhtumeid tuleb ausalt lahendada,» kinnitas ka ROKi meditsiinikomisjoni esimees Arne Ljungqvist.
Kindlad alused
Nii IAAFi kui ka ROKi reeglid rõhutavad, et edaspidi tuleb samasuguseid juhtumeid lahendada märksa delikaatsemalt.
Loodud on ekspertide grupp USA, Rootsi, Prantsusmaa ja teiste riikide oma ala spetsialistidega, kes analüüsivad juhtumeid suure põhjalikkusega. Seega ei saa konkurentidest kõrgema meessuguhormooni tasemega naised luba startimiseks sugugi mitte kergelt. Vastasel korral loodaks siiski ka tulevikus ebavõrdseid tingimusi.
Kõiki küsimärgi all olevaid inimesi analüüsitakse anonüümselt. Sellega loodetakse ära hoida olukorda, kus järgmise Semenya nägu ja pilt kaunistaks mõne väljaande esikaant. Samasugust rahvusvahelist skandaali pole ei IAAFile ega ka ROKile tarvis.
Muudatusi on veelgi. Kui varem võisid dopingukütid ja ka rivaalid pöörduda IAAFi poole märkusega, et teatud sportlane pole naine, siis enam mitte. «Üks varasema süsteemi suurim nõrkus oli see, et sportlased ja treenerid võisid konkurentidele näpuga näidata ja alustada kuulujutte, mis tihtipeale olid täiesti alusetud. Nüüd on aga kindlad alused olemas ja keegi ei tohiks endale sellist õigust enam võtta. Meditsiiniliselt on reeglid paigas,» tõdes IAAFi esindaja Nick Davies.
Vähemalt teoreetiliselt peaksid uued reeglid tegema lõpu Semenyale näpuga näitamisele. Kas need seda ka tõesti teevad, näeme juba tänavusel hooajal. Loomulikult siis, kui konkurendid jooksu ajal taas vaid Semenya jalataldu näevad.