Andrus Veerpalu pole pärast 7. aprilli pressikonverentsi kordagi avalikult üles astunud. Järgnev vestlus sündis paljuski tänu sellele, et Mart Kadastik on olnud, kuid enam ei ole spordiajakirjanik, ning et intervjueerija ja intervjueeritav on ühe valla mehed, ehkki teine teisel pool Otepääd.
Pildilt minek
Lahkusid pildilt – sõna otseses tähenduses – pärast otseülekande lõppu. Mis sai edasi?
Sõitsin tagasi koju Otepääle.
Kellega koos?
Sõitsin üksipäini.
Pärast pressikonverentsil läbielatut võis see üsna ohtlik olla.
Ei, auto juhtimine nõuab keskendumist ja pigem aitab halbadest mõtetest lahti saada.
Kodus järgnesid ilmselt unetud ööd?
Olen alati hästi maganud, ka enne võistlusi. Unerohtu pole seni vaja läinud.
Räägitakse, et terve nädala ei lahkunud sa kodunt?
Mõnda aega ei tahtnud tõesti ringi tormata.
Kas raskem oli enne või pärast pressikonverentsi?
Nii enne kui pärast.
On sul mõnd sõpra, kellega muret jagada? Kas või viinapudeli ääres?
Sõbrad on mu perekond. Viina ma ei joo.
Ajakirjandust oled jälginud?
Ikka olen. Internetikommentaare pole kunagi tahtnud lugeda.
Kui kodunt välja tulid, kas inimesed su ümber käitusid kuidagi teistmoodi: väljendasid häälekalt toetust?
Saadeti palju sõnumeid ja kirju, aga tänaval või poes ei ole võõrad ligi astunud. On lastud olla.
Suuski, oletan, ei tahtnud sa enam alla panna?
Vastupidi, 14. aprillil läksin Käärikule suusatama, ja ka Otepää matkarada kannatas sõita. Vahepeal, mil olin kodus, läks enesetunne üsna kehvaks.
Mu organism vajab pidevat koormust. Pean selja- ja põlveharjutusi juba selle pärast jätkama, et valust vabaneda. Kui lund pole, sobib rattasõit – nii 40–50 km päevas.
Tavaline elu
Tõenäoselt nõuavad ka kevadised aiatööd energiat. Veerpalude kasvuhoone on väiksem kui Luunja oma, ent ikkagi muljetavaldav.
Sealt saab varajast kurki, tomatit, kapsast, porgandit, peeti. Aga see on rohkem abikaasa rida. Mina valmistun muruniitmiseks ja võitlen muttidega. Sel aastal ei rahunenud nad isegi lume all.
See-eest on mul väga hea mürk.
Kas need hirmsa haisuga tabletid?
Jah. Kahest mutist olen juba jagu saanud.
Teie krunt on metsa servas – kas metssead ei kipu õuemaad sonkima?
Ei, kuid kitsi ja rebaseid on sageli näha.
Tiigis märkasin kahte luike ka.
Noh, need seal ujuvad nööri otsas... Päris luiged läksid kah kord haneks, kui laskusid mänguluikede juurde ja ilmselt hakkasid neid endaga kaasa kutsuma.
Nüüd oleks vist ebaõiglane jätta lemmikloomad nimetamata.
Meil on koer, tõu poolest Weimari linnukoer, ja kolm kassi.
Mulle on jäänud mulje, et koer on ainus olend, kelle peale malbe suusakangelane häält tõstab ja isegi käratab «Jäta järele!»
Aston on alles üheaastane, ja veidi ülemeelik tõesti.
Ebatavaline karjäär
Sinu sportlaskarjäär katkes äkitselt, kokkuvõte elutööst on tänaseni tegemata. Kas hinge närib kahtlus, et alustasid viimast hooaega ilmaaegu?
Tahtsin karjäärile ilusa punkti panna.
Mis see ilus oleks olnud? Maailmameistritiitel 40-aastasena?
Medal olnuks väga hea tulemus, aga oleksin rahul olnud ka kohaga esikuuikus.
Räägitakse, et kui Šmigun teatas loobumisest, veenis suusaliit sind jätkama. Ala finantseerimine olnuks ohus, kui kõik suured tegijad oleksid korraga lahkunud.
Jätkamine oli mu enda tahe.
Kindlasti ei olnud sa enam elu parimas vormis. Kunas olid parim?
2003–2005. Siis suutsin terve hooaja vältel häid sõite teha. 2003. aastal olin MK-sarja üldarvestuses seitsmes.
Olid parim 32-aastasena – üsna aeglane tipputõus. Eriti arvestades seda, et oma esimestel olümpiamängudel käisid ära juba 1992. aastal Albertville’is.
Jah, sain seal Visu suuskadega 10 km klassikas 21. koha.
Lillehammeris 1994 jäid 50 km klassikas 26. kohale, Naganos neli aastat hiljem olid kaheksas. Medalitest polnud juttugi.
Vorm oli tollal tegelikult päris hea. Mõnikord segasid külmetushaigused. Mõnikord ei olnud õnne suuskadega. Alles hiljem, kui norralased (eeskätt Magne Myrmo) tõid meile infot ja kogemusi, õppisime määrimise kunsti täiuslikkuseni ära. Samas ei saa kunagi teada täit tõde, kas suusk on kehv või oled ise kehv. Üldiselt ei riku vähegi talutav suusk võistlust ära, kui oled ise suurepärases vormis.
Treener Mati Alaver on imetlenud sitkust, mis sundis sind ja ka Jaak Maed 1990. aastatel – ajal, mil su eakaaslased said ratsa rikkaks – edasi pingutama ilma vähimagi rahalise toetuseta. Millest üldse elasid?
Õhust ja armastusest, abikaasa mõistvusest. Tema vanemate juures sai ka süüa.
Lõpuks tulid võidud. Millist neist – kaks kulda olümpiamängudelt, kaks kulda MM-võistlustelt – hindad enim?
Kullad on muidugi väärtuslikud, aga kõige enam hindan 1999. aasta Ramsau MMi hõbedat 50 km klassikas. See oli mu esimene medal.
Kas oled vanad võidukad suusad alles hoidnud? Tunned eksimatult ära, kus millistega sõitsid?
Jah.
Keda oma konkurentidest kõige enam hindad?
Norralast Frode Estilit. Sümpaatne inimene. Aga ega ma temaga teab kui lähedaseks saanud – keelebarjäär jäi takistama.
Põlvede klassika
Kadekeeled on Veerpalu saavutusi seadnud kahtluse alla suutmatuse pärast terve hooaeg tipptasemel võistelda. Kas see oli suutmatus või taktika?
Neid on vähe, kes suudavad ühtviisi hästi sõita nii maailmakarika etappidel kui tiitlivõistlustel. Näiteks Dario Cologna oli terve tänavuse hooaja tipus, kuid kustus Holmenkolleni MMil. Minul kadus lootus karikaetappidelt punkte koguda sedamööda, mida vähem jäeti võistluskavva klassikat ning lisati uisusammu, sprinti ja suusavahetusega distantse.
Mati Alaver ütleb, et ka 16-aastase Andreas Veerpalu uisustiil on isa omast parem. Miks see vabatehnika sulle sugugi ei istu?
Uisusamm teeb põlvedele rohkem valu. Põlved rikkusin ära poisina, kui jooksu harrastasin. Jooksin ketsidega asfaldi peal maratone.
Arvata võib, et Norra ja Rootsi poistel – sinu hilisematel konkurentidel – olid tollal kasutada jalgu säästvamad käimad. Kas mäletad, mitu korda on su põlvi opereeritud?
Ei mäleta täpselt. Alla kümne korra. Kord vasakut, kord paremat.
Sellest järeldub, et ühele-kahele tippvõistlusele keskendumine oli sinu ainus võimalus edu saavutada?
Nende põlvedega küll.
Kas sinu klassikatehnika, mida maailm on aastaid imetlenud, on sobitatud just nende põlvede jaoks?
Kui põlved on läbi, tuleb rohkem kätega töötada. Mu tehnikale pani 1990. aastate treeningulaagrites aluse professor Hans Gross. Aga kiiruste kasvades on ka tehnikat tulnud täiustada. Mati Alaver on aastaid filminud ja analüüsinud eeskätt norralaste, aga ka teiste tippsuusatajate igat liigutust rajal. Pealtnäha teisejärguline element võib olla tähtis.
Kas suusatamise asemel võinuksid mõnel muul spordialal edukas olla?
Kuueaastaselt läksin Pärnus ujumistrenni – teised läksid lasteaias magama, mina trenni. Kuuenda klassini ujusin. Ühtegi medalit ei tulnud, tallinlased olid üle. Siis läksin suusatrenni ja 1985. aastal koos noorema õega Otepääle spordiinternaatkooli. Oleksin juba aasta varem läinud, aga vanemad ei tahtnud mind üksipäini kodunt ära lasta.
Suvehooaegadel hakkasin tegema triatloni. Jooks oli mu kõige kõvem, jalgratas nõrgim ala. 1990. aastal jõudsin Eesti triatloni koondisega Prantsusmaale juunioride MMile. Starti meid ei lubatud – iseseisvat Eestit veel ei tunnistatud.
Jäid truuks suusatamisele. Kui mitu kilomeetrit oled elu jooksul maha suusatanud?
230 000 kandis.
See tähendab ligi kuut ringi ümber maailma, mis võrdub umbes kahe aastaga (24 tundi ööpäevas) suuskadel. Kui mitu korda oled Tehvandi tõusu võtnud?
4000 korra ringis, teist sama palju olen Väikese Munamäe otsa roninud – enamasti suvel ja joostes.
Suusatamise kõrvalt leidsid Otepää TSIKist ka oma elu teise suure ja püsiva armastuse – Angela. Ütle ainult üks põhjus, miks just tema?
Ilu.
Pärast lõppu
Karjääri lõpp pidi saabuma niikuinii. Niisamuti mõtted sellest, mida edasi teha. Tsiteerides taas Mati Alaveri: «Andruses on ainest heaks treeneriks saada. Tema oskus treeningprotsessi juhtida – sportlase seisundit ja plaani kokku viia – on minu omast parem.»
Noh... Tänases kontekstis on raske rääkida edasisest seotusest spordiga.
Gerd Kanteri treener Vesteinn Hafsteinsson jäi 1984. aastal vahele nandrolooni tarvitamisega ja sai kaheaastase võistluskeelu.
Tema eelis on ilmselt see, et ta teadis, mida valesti tegi ja mida edaspidi mitte teha.
Kui mitte sport, siis äri? Tahkuranna vald kinkis sulle 2002. aastal pärast Salt Lake City olümpiakulda mereäärse kinnistu. On sul sellega plaane?
Ei ole veel selgeks mõelnud.
Oled Pärnust pärit. Tagasi ei ihka?
Otepää on rahulik ja vaikne paik. Pärnuga jälle on seotud kihvtid lapsepõlvemälestused. Näiteks kalapüük merel. Nüüd õngitsen Otepääl kodutiigist karpkalu. Praegu küll ei kujuta ette elukohta mujal kui Otepääl.
2004. aastal ostsid Otepääl Karupesa hotelli aktsiad, kuid kriisiaastail pole hotell kasumit toonud. Kas võtad hotelli juhtimise üle?
Hotelli juhataja Katrina Liiva on rasketel aegadel tööga hästi hakkama saanud.
Kas sind poliitikasse ei tõmba?
Üldsegi mitte.
Siis võib juhtuda, et nelja lapse isa peab hakkama hoolega raha lugema?
Oleme seda kogu aeg teinud. Ja üsna tagasihoidlikku elu elanud. Nii palju kui on oskusi, oleme ise remontinud ja ehitanud. Aga oleme endale lubanud ka reise soojale maale, näiteks Hispaaniasse ja Kreekasse. Kõike võimaluste piires.
A-st ja B-st
Leppisime kokku, et kasvuhormooni teema jätame teadlaste uurida ja vaielda. Jätame ka igaühele võimaluse mõista Andrus Veerpalu süüdi või süütuks – kellele oma rikutuse, kellele oma usu piires. Ent üks oluline küsimus tahab vastust: kas A-proovi ei oleks saanud avalikustada varem, et hoida ära järgnenud vassimisi?
Kahjuks oli hädavale sees juba Holmenkolleni MMist eemale jäämist selgitades. Eestlaste esinemist MMil olnuks tõesti ebaõige minu tõttu ära rikkuda.
Pärast MMi, märtsi keskpaigaks pidanuks asjaosalistele selge olema, et informatsioon positiivsest A-proovist on ajakirjandusse lekkinud. Äkki võinuks siis A-proovi kohta tõtt tunnistada?
Tagantjärele mõeldes – võib-olla. Teisalt, A-d ilma B-ta ei ole justkui olemas.
Kas avalikustamise edasilükkamine oli suusaliidu PR-taktika?
See oli minu soov, sest eelkõige uskusin, et B-proov lihtsalt ei saa tulla positiivne. Või kui juhtub halvim, siis lootsin, et vastavalt reeglitele antakse mulle võimalus rahvusvahelises suusaliidus end kaitsta, enne kui otsus langetatakse ja asi kella külge pannakse.
Seega lootsid skandaali vältida juunini? Olnuks ränkraske säärast koormat märkamatult kanda. Miks nii kaua?
Kooliaasta lõpeb juunis. Kartsin, et lastel läheb väga-väga raskeks, Norras spordigümnaasiumis õppival Andreasel eriti.
Ja kuidas neil on läinud?
Mu kartused olid liigsed. Koolikaaslased, sealhulgas norralased, on olnud mõistvad. Ja ka lapsed ise on olnud tublid.
See on rahustav sõnum sinu poolehoidjaile. Kas võime loota, et hiljemalt jõuludeks, kui Veerpalud lähevad tavakohaselt Kanepi kirikusse jumalateenistusele, on perekonna hingerahu lõplikult tagasi?
Miski ei tule päriselt tagasi. Aga eluga tuleb edasi minna.