Kommentaar: kui ainult reegleid järgida, poleks komisjoni vaja

Eesti suurimad lootused on seotud Maicel Uiboga. Foto: Tairo Lutter

Maicel Uibo MMil poodiumile pääsemine on tekitanud spordiringkondades elava arutelu, sest Eesti Olümpiakomitee reeglite järgi pole seitsmevõistlus olümpiaala ja seetõttu ei hakka põlvalane riigilt saama ka automaatselt väärilist toetust.

Veelkord lühidalt teema sisust. Kui Ksenija Balta võitnuks MMil medali, liigituks ta tänasest juba A-kategooria sportlaste hulka, sest kaugushüpe kuulub olümpiamängude kavva. Uibo võitis medali aga seitsmevõistluses, mis on kõige otsesemas tähenduses sisevõistlusteks kohandatud variant kümnevõistlusest. Rahalised vahed on seetõttu üüratud: Uibo jätkab hetkeseisuga C-kategooria sportlasena ehk teenib 400 eurot kuus, Balta sissetulekud olnuks sama tulemuse korral aga tippsportlase väärilised ehk üle 5000 euro.

Nüüd aga põhiküsimuse juurde - kas EOK peaks tegema Uibo osas erandi või mitte? EOK tippsportlaskomisjoni juht Tõnu Tõniste ütles eile Postimehele, et seitsmevõistluse osas erandi tegemine poleks kuigi mõistlik, sest sel juhul hakkavad paljud väike- ja mitteolümpiaalade sportlased tulevikus sama nõudma. Ja seetõttu eelistab EOK tugineda paika pandud reeglitele.

Taolisel juhul tekib aga küsimus, milleks üldse tippsportlaskomisjoni vaja on, kui kõik toetused saab välja jagada üksnes reeglite põhjal? Spordialad erinevad üksteisest oma loomult, ülesehituselt ja võistlustelt lihtsalt nii palju, et Exceli tabelis üks-ühele võrrelda on neid võimatu. Nii ongi loodud komisjon, kus targad sporti seest- ja väljastpoolt näinud inimesed saavad (ja ka julgevad!) luua vajadusel pretsedente.  

Uibo puhul on selge, et pretsedent tuleb luua. MMil tõestas pikaaegne ebaõnnesõdur lõpuks ka tulemusega, et kuulub maailma tippkümnevõistlejate hulka. Tema kõrget taset kinnitab juba üksnes fakt, et 27 varasemast sise-MMist ja sise-EMist on vaid üks võistlus olnud nii kõva, kus Uibo poleks 6265 punktiga medalile pääsenud. Ta on seega üks väheseid Eesti sportlasi, keda võib täna nimetada julgelt 2020. aasta Tokyo olümpia medalipretendendiks, sest nagu ajalugu näitab, moodustavad suuremate seitsmevõistluse punktisummade autorid tippseltskonna ka kümnevõistluses.

Kergejõustik alana ja sise-MM võistlusena pole samuti mingil juhul nurgatagune tegevus. Võistlust kajastati põhjalike ülekannetega tähtsamates telekanalites nii Euroopa suurriikides kui ka Aasias ja Põhja-Ameerikas. On äärmiselt oluline, et me toetaksime oma tippe spordialal, mis on maailmas pildil ja kuulub niikuinii juba ammustest aegadest Eesti rahva lemmikute hulka. Kui näiteks noor ujuja Kregor Zirk (hetkel samuti pisku ehk 600eurose toetuse peal) võidab medali lühiraja MMil, mida EOK samuti reeglite põhjal olümpiaalaks ei pea, on igati põhjendatud ka talle erandi tegemine.

Pole minu asi nimesid välja tuua, aga küllap leiab iga spordisõber ka ise EOK olümpiatoetust saavate sportlaste nimekirjast küllaga neid atleete, kelle puhul tuleb juba täna tunnistada, et maailma tippu - olümpiamedalist rääkimata - ei küündi nende võimed kahjuks kunagi. Ka seepärast ei saa kõiki otsuseid teha ära arvutid ehk reeglid ja normid. Vaja on kainet mõistust, et olukorda objektiivselt hinnata ja tõeliseid talente mitte toetuseta jätta.

Tänane päev on õnneks näidanud, et jää hakkab vaikselt sulama ka EOK-s ning Uibol on võimalus vähemalt B-kategooria toetus (palgafond 1600 eurot + ettevalmistustoetus 1400 eurot igal kuul) riigilt ilmselt teenida. Lõplik selgus saabub aga tippsportlaskomisjoni 27. märtsi koosolekul.