MM-fookus. Savijalgadel Venemaa on silmitsi seni vaid Lõuna-Aafrika Vabariigile osaks saanud krahhiga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Venemaa väravavõrk ja jalgpall kohtuvad oluliselt sagedamini, kui MM-finaalturniiri võõrustaja sooviks.

FOTO: Sergei Bobylev/TASS/Scanpix

Riik sai MMiks valmis, aga koondise unustasime... Sellise mürgise tõdemusega võttis Venemaa rahvusmeeskonna hetkeseisu kümmekond päeva enne finaalturniiri algust kokku väljaanne Sport-Ekspress.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Venemaa käinud kolmel MMil ja seni on neil üheksast mängust kirjas täpselt üks võit. Alagrupist pole edasi saadud kordagi ning sama saatus on venelasi tabanud pea kõikidel EM-turniiridel. Ainsaks säravaks erandiks on 2008. aasta, mil jõuti poolfinaali. Nukker loetelu, eriti kui arvestada, et senipeetud kahekümnel jalgpalli MMil on ainult üks korraldaja avaringi toppama jäänud – Lõuna-Aafrika Vabariik 2010. aastal.

Kaks aastat tagasi pärast järjekordset ebaõnnestunud EMi koondise üle võtnud Stanislav Tšertšessov alustas pealtnäha õigelt realt – meeskonna noorendamisest. Kuid tänaseks võib öelda, et algas teekond, millel lõpp-punkti justkui polnudki. Kahe aasta ja 20 mänguga on Venemaa koondisest läbi käinud 47 meest.

Sellestki poleks iseenesest hullu, ent katsetamine kestis viimaste kontrollmängudeni. Kaks nädalat enne MMi algust mängis Venemaa Austriaga ja kuus päeva hiljem Türgiga, ent oma koha algkoosseisus säilitas Türgi-mänguks vaid kuus meest. Sel kalendriaastal on venelased pidanud neli kohtumist, kasutades kõikides mitte ainult erinevat koosseisu, vaid ka erinevat taktikalist skeemi...

MM-finaalturniiri korraldajat Venemaad ohustab seni ainult Lõuna-Aafrika Vabariigile osaks saanud kurb saatus.

«Oleme seisus, kus koondises on vaid kaks kindlat meest – väravavaht Igor Akinfejev ja ründaja Fjodor Smolov,» tõdes Moskva CSKAga Venemaale kõigi aegade esimese eurokarika toonud Valeri Gazzajev, kelle arvamus on Venemaal jätkuvalt kõrges hinnas. Kriitikute meelest eksperimenteeris Tšertšessov viimase aasta jooksul lihtsalt eksperimenteerimise pärast, korjamata muudatustest vajalikke kogemusi.

Kui lisada asjaolu, et korraldajana ei osalenud Venemaa mõistagi valiksarjas ning pidi leppima vaid maavõistlustega, kus sportlik pinge paratamatult väiksem, pole imestada, et meeskonna võime koduse suurturniiri närvipingele vastu pidada on pehmelt öeldes küsimärgi all. Mullu suvel peetud maailmajagude karikaturniiril saadi jagu vaid Uus-Meremaast, Portugalile ja Mehhikole aga kaotati.

«Kokkumäng puudub ja mis taktikast siin üldse rääkidagi, kui iga kord on väljakul erinevad mehed,» ohkas Gazzajev. «Ning kui ka võite ei tule, mõraneb mängijate eneseusk iga kohtumisega aina rohkem.» Kui mitu kontrollmängu on Venemaa pärast oktoobri algust võitnud? Õige vastus – seitsmest mitte ainsatki.

Küsimusi tekitab ka Tšertšessovi otsus loobuda viimasel hetkel kolmemehelisest kaitseliinist, mida kasutati pea kaks aastat. Praeguse peatreeneri käe all kõige rohkem mänge mänginud Fjodor Kudrjašov istutati pingile ja tema asemele toodi vasakule äärele Juri Žirkov. Taktikalisse skeemi võib teine mees ju esimesest paremini sobida, kuid sellised muudatused õõnestavad taas meeskonna vaimu.

Peatreener Stanislav Tšertšessov (keskel) jagamas selgitusi Aleksander Jerohhinile (vasakul) ja Fjodor Smolovile.

FOTO: Mikhail Tereshchenko / Mikhail Tereshchenko/TASS

Just mängijate võitlusvaim on see, millele tasub seesuguses keerulises olukorras enamasti loota. Kuid Venemaa jalgpalluritele heidetakse juba aastaid ette seda, et nad on mugavad ja laisad. Kriitikute meelest on kurja juur kõrgliigas kehtiv välismängijate piirang, mis on ajanud nõudluse Venemaa tippmängijate – ja isegi mitte päris tippude – järele kõrgeks.

Noortel vutimeestel puudub motivatsioon – milleks pürgida välismaale, kui puhtalt tänu taskus olevale passile on hea võimalus pääseda suurklubi koosseisu ja teenida korralikku palka? Venemaa 23-mehelisest koosseisust mängivadki piiri taga vaid kaks meest, talvel Belgiasse siirdunud varuväravavaht Vladimir Gabulov ja juba lapsest saadik Hispaanias elav Denis Tšerõšev.

Tšertšessovi ametiaja alguses näitas koondis kohati, et on võimeline mängima ilusat ja tempokat jalgpalli. Sellega lükati ümber ka teooria, nagu oleks venelaste käsutuses kehv põlvkond, mis polegi enamaks võimeline. Samad mehed, kes klubi eest säravad, ei suuda seda lihtsalt koondisesärgis teha.

Võib-olla eksiti ka kontrollmänge valides, kui järgemööda kohtuti Argentina, Hispaania, Brasiilia ja Prantsusmaaga? Näib, et neist jõudemonstratsioonidest väljusid mõranenud vaimuga nii mängijad kui ka peatreener. Venelaste hirm higi, vere ja pisarate abiga kättevõideldud kodusel suurturniiril end häbistada on suur. On's neil üldse põhjust uskuda veel millessegi peale ime?

Venemaa koondis

  • Euroopa meister 1960, EM-hõbe 1964, 1972, 1988, EMi poolfinalist 2008.
  • * kuni 1988. aastani Nõukogude Liit.
Tagasi üles