Hääletuse lõpuni on jäänud

Intervjuu! Gerd Kanter: jään oma pärandiga kindlasti rahule

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Perekond Kanterid – Kristjan, Liina ja Gerd – võistlusjärgsel lõpupeol. Plakat on ammendav.

FOTO: Liis Treimann

Gerd Kanteri karjääri viimane ametlik tööpäev on olnud täis lugematuid õnnitlusi, taaskohtumisi, võidurõõmu ja pisaraid. Berliini EMil viienda koha saanud kettaheitja jõudis üllatuspeolegi väikese hilinemisega, sest metroos tahtsid paljud Saksamaa fännidki legendiga pilti teha. Meeleolu oli ülev ka sangaril endal. «Eks paar korda tuli pisar ikka ka, näiteks auringi tehes ja õhtul peol. Aga need on aupisarad, sest üks väga emotsionaalne teekond jõudis lõpule!»

Esimese päeva nn vaba spordimehena veetis ta perega Berliini loomaaias kaelkirjakuid ja pandasid vaadates, õhtul elas kaasa aga Rasmus Mägile ja Magnus Kirdile. Aga emotsioonide virvarri keskel oli aega ka vestluseks, kus sai pilgu heita nii minevikku kui ka tulevikku.

Sinu poeg Kristjan tegi üllatuspeol nalja: kui küsisid, kas issi võistlust vaatasid, vastas ta ei. Aga abikaasa Liina ütles pärast, et Kristjanit pidi pärast ikka pikalt lohutama, sest issi ei saanud esikohta. Millised Kristjani hommikused emotsioonid olid? Millest ta aru sai?

Suurest melust ta veel aru ei saa, küll aga ta saab aru sellest, kui ma kodus Martin Kupperit võidan. Eks ta ootused on ühtepidi põhjendatud – on ju neid esikohti päris palju võidetud, aga issi seda nüüd ei teinud. (Naerab.)

Viienda koha toonud võistlusest on nüüdseks möödas juba 15 tundi. Terve Eesti vist rõõmustas, et vähemalt Robert Hartingile (kes sarnaselt Kanteriga karjääri lõpetas – toim) sai ühe sentimeetriga ära tehtud. Palju sa oled seda võistlust nüüd seedinud?

Eks lõppakordina oli Hartingi alistamine muidugi magus, aga on selge, et medali võitmine olnuks veelgi erilisem. Võimalust ikka pakuti. Võistlus oli aga ikka piisavalt meeleolukas ja tagasidest saan aru, et enamik on rahul.

Sinu abiline Indrek Tustitki viskas õhku, et Kanter vist ikka nii rahul küll ei ole ja nüüd on ehk Tokyosse (suveolümpia 2020) minek?

Ütleme nii, et ega seda ikka ei tule. Indreku enda kohalolek on olnud viimasel ajal auklik ning ilma temata ma kindlasti hakkama ei saa. Tema ärakäigud tennise tõttu olid juba päris pikad ning siit on ka palju tervisemuresid jäänud lahendamata. Kui ta paar nädalat ära on, siis saab hakkama. Aga äraolekud venivad ikka pikemaks ning kui on probleemid, siis abi nii lihtsalt ei saa.

Kui raske ja valus see viimane aasta ikkagi oli – kas oli juba vana mehe tunne sees või jäi hing sisse?

Kõige keerulisem ongi ikka nende vigastustega. Sügisel algab kõik mõnusalt, kevadistes laagrites on tulemused igati rõõmupakkuvad, aga kui ühel hetkel poeb vigastuseuss sisse, on selles mõttes keeruline. Sellel aastal oligi kõige keerulisem hetk, kui me tulime teisest Lõuna-Aafrika Vabariigi laagrist tagasi. Indrek oli väga pikalt eemal, otsisin inimesi, kes mind aidata võiks, aga kuna see protsess on väga pikk ja vaevaline, siis miski ei aita. Nelja-viie nädalaga vajud sügavale põhja ära ning see ongi kõige raskem.

Teisalt, minu jaoks on alati olnud üks protsessi kõige tähtsam osa nautimine. Mitte ainult tiitlivõistlus pole pidupäev, vaid igapäevane treening. Aga kui nende päevade hulk vähenes ühe käe sõrmedele, siis... Varem oli ikka nädalas mingi hetk, mis oli rõõmustav, nüüd polnud ma enam harjunud seda kogema. Teadmatust oli ikka liiga palju. Võisin teha nii nagu varem, aga see ei toiminud ja siis võis jälle juhtuda, et kõik on hästi korras. Ning kui räägime tiitlivõistlusteks valmistumisest või medali planeerimisest, siis see mudel pole professionaalne. See on loogikavastane!

Just seetõttu ei saanud sa ka EM-normi pikalt täidetud. Kas ühel hetkel tuli pähe ka mõte, et aga äkki ei tulegi seda normi ning viimasele tiitlivõistlusele jääbki sõitmata?

Mina ise seda ei mõelnudki, aga kui juba 28 poolehoidjat oli siia pileti ostnud, siis tõusis nende poolt ikka rohkem õhku küsimusi: «Mis toimub? Saad sa ikka normi täis?» Lõpuks see tuli.

Kas sa jääd oma pärandiga rahule ning tunnetad, et oled maailma kettaheitele väga palju andnud? Ainuüksi maailma kümnest tippheitest on pooled sinu nimel.

Kindlasti. Kuigi minu kõrgaeg jäi küll kümne aasta taha, olen ma nii pikalt selles olnud, ning võib öelda, et ma olen nendele uutele ala valitsejatele eesotsas Daniel Stahliga ikka kindel eeskuju. 90ndatel sündinud heitjaid olen kindlasti oma tegevustega omajagu mõjutanud.

Kui äsja EM-tiitli võitnud leedulast Andrius Gudžiust peetakse Vergilijus Alekna mantlipärijaks, siis kas Stahli võiks pidada sinu omaks?

Muidugi. Minu endine, tema praegune juhendaja Vesteinn Hafsteinsson on ikkagi maailmas üks paremaid kettaheitetreenereid. Eile ju Stahl oli teine ja Simon Pettersson neljas. Kui Stahl on füüsilises mõttes tohutu koll, siis Simon on kümnevõistlejataustaga kiire, pikk ja sihvakas ning samuti väga hea tehnika omandanud. See on kindlasti Vesteinni kätetöö. Igal juhul on tegemist tehnika mõttes väga võimsa treeneriga.

Rootslane Daniel Stahl pole salanud, et Gerd Kanter on tema suur eeskuju ning Eesti olümpiavõitja on selle üle uhke.

FOTO: Liis Treimann

Mis peaks juhtuma, et Gerd Kanterist saaks kettaheitetreener?

Eks ma ju osaliselt olen. Ma ju Martinit (Kupper – toim) ka natuke aitan, eks vaatab, mis tema mõtted edasi on. Seda ma ei tea, kas minus klassikalist treeneritüüpi on, aga konsultanti või nõuandjat ikka.

Kes on see kettaheitja, kellest sa jääd kõige enam puudust tundma?

(Mõtleb pikalt.) Siin on olnud erinevaid natuure. Üldjoontes ma olen ikka kõigiga normaalselt läbi saanud, aga nooremast generatsioonist on see kindlasti Stahl, kellega meil on ühised naljad ja vastastikune huumor. Vanadest konkurentidest Alekana oli ikka selline muhe rahulik vana, kellega sattusime viimastel aastatel koos treeninglaagritesse. Tema oli jällegi minu iidol, kelle vaimus mina üles kasvasin.

Kas praegu on sul pigem kurbus hinges või sa saad nüüd ikkagi perele keskenduda?

Tippsportlase elu on minu jaoks lahe rutiin, kindlasti selles osas elu natuke muutub. See rutiin, mis on mulle südamelähedane olnud, kindlasti toredasse peremudelisse ei mahu. Ühiseid kodus oleku õhtuid on ju olnud väga vähe.

Aga tööst ei tule sul ka nüüd puudust, sest spordipoliitika on su südameasjaks saanud. Kuulud ju ka Euroopa olümpiakomitee sportlaskomisjoni. Mis su roll edasi on? Mis on ambitsioon?

Oleme praegu käivitamas EOK egiidi all Team Estonia projekti, mis keskendub tippspordi arendamisele läbi tugiteenuste. Meie senine tippspordimudel vajab igal juhul uut sammu edasi. Kogu meie töö peaks muutuma süsteemsemaks – kuidas me neid talente leiame ja suuname või aitame. Kui tahame, et edu jätkuks, siis peame muudatusi tegema. Selles osas on mul kindlasti kogemust, ambitsiooni ja tahtmist valdkonda panustada.

On mul õigus, et kui 2016. aastal poleks EOK presidendivalimisi sügiselt kevadele tõstetud, võinuks sinu karjäär lõppeda juba kaks aastat tagasi?

Võib-olla. Seda ma ei salga, et 2016 liikus mu mõte selles suunas, et kandideeriks. Aga kuna meie tippspordivaldkonnas liiguvad uued tuuled, on minu jaoks pigem väljakutse olla mingisugune tippspordidirektor. See oleks minule paremini hoomatav. Õnneks on see teema päevakorral.

Kui paljud Eesti sportlased julgevad sinult nõu küsida? Tunned sa isalikku rolli?

Eks kindlasti, ma olen neist ju tublisti vanem. Ja medaleid on ka kümne korra jagu rohkem (naerab). Kuna Indrek töötab ka Magnus Kirdiga, siis oleme nendega oma kogemusi ja mõtteid jaganud. Kuna Magnus on astumas väga selget sammu medalituleviku poole, siis on see väga oluline. Olen veendunud, et ega ühtegi medalit niisama ei anta. Oluline on väga paljud nüansid läbi mõelda ning kui ühel hetkel sammukese ees olla, on kõik võimalik.

Berliini EM oli ka Kanteri vana rivaali Robert Hartingi lahkumisvõistlus. Viimase katsega möödus Kanter sakslasest ühe sentimeetriga ja tõusis viiendaks.

FOTO: Liis Treimann

Pärast võistlust ütlesid sa, et paned oma karjäärile hindeks «4». Mis selle «5» oleks toonud?

Kaks väga lihtsat asja – maailmarekord ja kirkamad medalid. Rahule ei saa kunagi jääda.

Millegipärast ma arvan, et see siiski polnud sinu karjääri viimane tiitlivõistlus. Tiitlivõistlusi on ju ka korvpallis.

Jah. Meestel, kellega olen harjutanud, on plaan minna järgmisel aastal vanuseklassis 40+ veteranide MMile. Kui selline plaan on, siis kindlasti olen nõus kaasa lööma ja proovima. Eks see korvpall on olemuselt ka mitte kõige tervisesõbralikum spordiala (naerab). Natuke on vaja kindlasti kaalu kaotada, et korvpallis vastu pidada.

Aga sealt saab ju adrenaliini?

Kindlasti. Võistkonnaspordiemotsioon on natuke teine. Iga olukord, iga korv võib olla midagi erilist, mis annab emotsiooni. See emotsioon on kindlasti teine.

Tagasi üles