On igati tavapärane, et mõni vanema põlvkonna esindaja peab Eesti korvpallikoondise esindamise asemel targemaks ihuliikmetele puhkust anda. Samuti pole põrmugi uus küsimus, kas rahvusmeeskonna esindamine on privileeg, mida tuleks igal võimalusel kasutada, või pigem teisejärguline tegevus palgatöö ehk klubikarjääri kõrval.
Nüüd, MM-valikmängudeks Saksamaa ja Serbiaga kogunedes, näitas too küsimuste ring end aga mõnevõrra uues valguses. 35-aastased Kristjan Kangur ja Janar Talts jäävad koondisest eemale nagu ka juuni- ja juulikuus, kuid seekord vastasid peatreener Tiit Soku kutsele eitavalt ka vanameisritest vastavalt 11 ja 12 aastaringi nooremad Janari Jõesaar ja Sten Olmre.
«Kui vastatakse lihtsalt ei ega tooda põhjuseid, eks siis jäävad alati mingid küsimused õhku. Pole ju veel ka nii vanad mehed. Kui mängija ei taha koondisse tulla, pole minu asi hakata veenma või uurima. Sel juhul saavad võimaluse teised,» tutvustas Sokk oma lähenemist.
Soku abitreeneri ja samas korvpalliliidu spordidirektori ametis olev Alar Varrak üritas mängijaid mõista. «Meeskonna vaatevinklist on äraütlemised muidugi halvad, aga igal mängijal on alati põhjus. Kindlasti ei jää keegi eemale pahatahtlikkuse tõttu,» mõtiskles Varrak. «Võib-olla keegi arvab teisiti, aga minu hinnangul ei ole õige selliseid mängijaid maha kriipsutada ja ust nende ees igaveseks pauguga kinni lüüa. Pigem tuleb suhelda, üritada mõista ja loota, et järgmisel korral on olukord teine.»