Võrkpalli maailmameistrivõistlused peetakse esimest korda ajaloos kahes riigis, kui finaalturniiri võõrustavad Itaalia ja Bulgaaria. Turniir saab alguse juba 9. septembril, maailmameister selgitatakse 30. septembril Torinos peetavas finaalmängus. Postimees uuris Läti võrkpallikoondise peatreenerilt Avo Keelelt, kes on alagruppides favoriidid ning palus tal neid meeskondi paari lausega iseloomustada. Esmalt aga võistlussüsteemist.
24 finaalturniirile kvalifitseerunud meeskonda loositi nelja kuueliikmelisse alagruppi, kes mängivad kõik omavahel läbi. Iga alagrupi neli paremat võistkonda pääsevad edasi teise ringi.
Teises ringis moodustatakse neli neljaliikmelist alagruppi. Taaskord mängivad koondised alagrupis omavahel läbi ning paika pannakse paremusjärjestus, ent arvesse lähevad ka esimeses ringis teenitud punktid. Kolmandasse ringi pääsevad edasi neli alagrupi võitjat ning kaks paremat teise koha omanikku.
Kuus edasipääsenud meeskonda loositakse kahte kolmeliikmelisse alagruppi. Alagrupis mängitakse omavahel läbi ning poolfinaalidesse pääseb mõlema alagrupi kaks paremat.
Kolmanda ringi alagrupi võitjad mängivad teises alagrupis teise koha saanud koondistega, võitjad kohtuvad finaalis, kaotajad kolmanda koha mängus.
Avo Keel: selles alagrupis panustaksin ma Euroopa peale. Belgia on hästi ühtlane meeskond. Itaalia on samuti ühtlane, aga nende ühtsus on natukene kõrgemast klassist. Sloveenia võttis suve maru rahulikult. Nad mängisid küll Kuldliigad, kuid teise või kolmanda koosseisuga.
Avo Keel: Prantsusmaa ja Brasiilia on alagrupi suurfavoriidid. Prantsusmaa koondisel on 9-10 mehest koosnev kindel tuumik. Kui midagi nende suhtes esile tõsta, siis on see kaitsemäng. Maailma tipptasemel on rünnak kõigil kõva.
Brasiilia on suur riik ning seda ka võrkpalli mõistes. Neil on võimalik valida koondis väga paljude mängijate seast ning ega ma päris täpselt ei teagi, kes nende koondisesse kuulub. Nende kahega läheb edasi ka Kanada. Kolmikust Holland, Egiptus ja Hiina pakun neljandana edasi Hiinat.
Avo Keel: Serbia, USA ja Venemaa kolmik on kõikide alagruppide peale kõige tihedam. Siin ei ole nii selgeid esikoha favoriite ning alagrupi tase on võrdsem.
Maailma tippkoondised on kõik võimsad, aga Venemaa puhul saab ikkagi esile tõsta nende võimsat blokki ja rünnakut.
Serbiat oleme Eesti koondise vahendusel viimastel Euroopa meistrivõistlustel näinud ning nad on meiega hädas olnud, kuid lõpuks ikkagi oma eeldatava parema taseme välja mänginud. Nende parima ja halvima mängu taseme vahe on päris suur.
USA on jällegi üks maailma stabiilsemaid koondiseid. Nad mängivad oma maksimumi lähedal ning küsimus on, kas vastane mängib paremini või halvemini.
Nimetatud koondistega läheb edasi ka Austraalia. Meil on siin üks känguru mänginud ning loodetavasti näeme teda ka platsil. Olen paari Lincoln Williamsi mängu vaadanud, aga rohkem ma neid iseloomustada ei oska.
Avo Keel: edasi lähevad Bulgaaria, Iraan, Poola ning Soome. Selle alagrupi esimese kolme (Bulgaaria Iraan ja Poola) ning viimase kolme (Soome, Puerto Rico ja Kuuba) taseme vahe on kõige suurem.
Bulgaaria puhul tooks esile nende kaksiktornidest tempomehed, kes on võrreldes Bulgaaria teiste osakondadega kvaliteetsemad.
Poola mängus sõltub palju, kes on nende sidemängija. Aasta tagasi EMil oli nende mängupilt ühe sidemängijaga parem kui teisega. Millegipärast anti aga sellele teisele rohkem mänguaega. Kui olukord on sama, mis aasta eest, siis sõltub Poola mäng paljustki sellest, kes neile palle ette tõstab.
Iraani on võrkpall tasapisi sisse hiilinud ning väga hästi püsima jäänud. Täpselt neid kommenteerida ei oska, aga nad on Aasia lipulaev.
Soomlastel pole võrkpallis kõige paremad ajad. Neil on head sidemängijad, neil on hea libero ning neil on Tommi Siirilä näol väga hea temporündaja. Ülejäänud kohad on soomlastel murelapse staatuses. Nendele kohtadele pole järelkasvu tulnud. Soomlased ootavad juba pikisilmi, et keegi nurga- ja diagonaalründajate positsioonil avaneks.
Kes pääsevad poolfinaali?
Venemaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Brasiilia.
Milline MMil mängivatest koondistest teile kõige rohkem oma mängu poolest sümpatiseerib?
Prantsusmaa. Neil on kaks tüüpi, kes on võrkpalli mõistes huligaanid. Prantslased on teistest võib-olla loomingulisemad ning neile lubatakse väljakul rohkem kui teistele. Isegi, kui ei lubata, siis mõni mängija ikkagi proovib korra või kaks mõnda vabameelsemat lahendust.
Millised on teie üldisemad ootused algavale MMile?
Seda on küll raske soovida, aga võimalikult vähe ebavõrdseid mänge. Kui panna 24 riiki kokku ning lisada sinna juurde mandrite kvoodid, siis tekib paratamatult ebavõrdseid mänge. Lisaks ootan võrkpalluritelt julgust riskida. Tahan näha mängulist huligaansust, ootamatuid ja efektseid lahendusi. Sellist teatraalset võrkpalli.