Ilja Antonov – tasane, aga sihikindel spetsialist

Ilja Antonov rõõmustamas Eesti koondise särgis löödud värava üle, taustal paistab ka Nikita Baranov. Foto: Tairo Lutter

Jalgpallimängu kõige nõudlikum positsioon on keskpoolkaitsja. Nagu sõnas Eesti jalgpallikoondise toonane peatreener Tarmo Rüütli 2008. aasta detsembris: «Keskpoolkaitse on spetsiifiline positsioon, kus paljud jalgpallurid hakkama ei saa. See nõuab head mootorit ja superhead valmisolekut, sest sind rünnatakse igast suunast.» Mõni kuu pärast neid sõnu algas Konstantin Vassiljevi tõus Eesti jalgpallikoondise võtmemängijaks.

Esmalt lõi ta võõrsil MM-valikmängus Armeeniale koondisekarjääri esimese värava ja sahistas samal sügisel Lillekülas juba Belgia võrku, kui Eesti võitis 2:0. Aastail 2010 ja 2011 oli Vassiljev hiilgav ning juhtis Eesti EM-valiksarjas play-off’i. Eesti jalgpallikoondise ründemäng toetus Vassiljevile ka järgmistel aastatel. Isegi kui peatreenerid soovinuks midagi muuta, polnud meest, kellega seda teha.

Kuni sügisel 2016 usaldas äsja koondise ohjad haaranud Martin Reim keskväljal Mattias Käiti, kes õigustas seda käiku. Homses mängus Kreeka vastu ei saa Reim aga algkoosseisus kasutada ei Käiti (vigastus) ega Vassiljevit (pagendatud koduklubi mängima Poola tugevuselt kuuendasse liigase). Ilmselt saadetakse meeskonna südames lahingusse Ilja Antonov. Tasase loomuga, ent sihikindel ja võitluslik poolkaitsja, kes on karjääris mitme raskuse ületamise järel jõudnud välja põnevasse Transilvaaniasse.

Sloveenias ei makstud palka välja

«Ütlesin agendile, et ükskõik kuhu, aga proovi mulle midagi muud otsida. Ma ei tahtnud mitte mingil juhul Sloveeniasse tagasi minna, sest ma polnud seal õnnelik. Selja taga oli väga raske ja keeruline aasta,» meenutab Antonov oma olukorda kolm kuud tagasi, kui oli lõppenud hooaeg Sloveenia kõrgliigaklubis Velenje Rudar.