Vanglas loengut pidanud maratoonar: juba uksest sisse astudes tundsin tuttavat lõhna

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tiidrek Nurme

FOTO: LIIS TREIMANN / EESTI MEEDIA/SCANPIX BALTICS

Kuula artiklit

Maratoonar Tiidrek Nurme avaldas sotsiaalmeedias, kuidas läks tema külaskäik Tartu vanglasse. Maratoonar ise istus 15-aastaselt kaheksa kuud Viljandi noortevanglas ning ta tunnistas, et vangla lõhn pole tal meelest läinud.

«Viimati kui vanglas käisin, oli see aastal 2001 Viljandis, siis kinnipeetavana. Aeg on teine, hooned on erinevad, kuid juba uksest sisse astudes tundsin tuttavat lõhna. See on mingi iseloomulik vangla lõhn. Üks esimesi tundeid, mis mind vangide ees seistes valdas, oli piinlikkuse tunne. Seda ma ka neile sissejuhatuseks väljendasin,»  kirjutas Nurme.

«Mul oli piinlik, et mehed kelle ees ma seisan, ei saa tunda seda vabadust nagu mul päeva esimese pooles oli. Aga selle piinlikkuse juures ei tundnud ma raasugi, et minu elu on väärtuslikum ja olulisem kui nende oma. Olen Jumalale ja Tartu vangla juhtkonnale tänulik ilusa pooleteist tunni eest kaasmaalaste keskel.»

Nurme rääkis aasta tagasi saates «Hommik Anuga», kuidas ta halvale teele omal ajal sattus.

«Poistega, kellega me vabal ajal ringi hängisime, tegime vahepeal suitsu ja jõime ka alkoholi, kuigi me olime 13-14-aastased. Asi läks natuke kaugemale ja peale alkoholi tarbimise me lõpuks varastasime poodidest ja mõnest teisest kohast ka. See kõik tuli välja ja sellega läksime kohtu alla ning mulle anti kriminaalkaristus,» meenutas sportlane.

17-aastaselt leidis Nurme aga tee Jumala juurde.

«Muidugi, need vahendid, mis inimest aitavad, on kindlasti erinevad. Minu jaoks on see kristlik usk, mille ma leidsin 17-aastasena. Ma ei taha täna, et minust oleks selline kuvand, et ma olen eksimatu inimene, selline super-hüper eeskuju. Ma tunnistan, et ei ole. Aga on mul siiski lootus, et hoolimata sellest on mul väärtus. See on üks põhjuseid, miks ma olen julgenud sellest rääkida,» lisas Nurme.

Tagasi üles