Konstantin Vassiljev: kõik mängijad peavad enesekriitiliselt peeglisse vaatama
«Reimi tiimil olnuks meeskonnale veel palju anda.»

Konstantin Vassiljev tunneb hoolimata 34 eluaastast endiselt suurt soovi end koondises tõestada.

FOTO: TAIRO LUTTER / PM/SCANPIX BALTICS

Eesti jalgpallikoondise kauane keskväljamootor ja unustamatute väravate autor Konstantin Vassiljev (34) avaldas nördimust, et pärast 0:8 kaotust Saksamaale viisid sündmused treenerite tagasiastumiseni.

Kas kõigi nelja treeneri ühine otsus ametist taanduda tuli sulle üllatusena?

Arvestades, et pärast Saksamaalt tulekut kostusid nädala jooksul erinevad signaalid, siis eile enam eriti mitte. Aga ma lootsin südames ikkagi kogu aeg, et leitakse muu lahendus. Et rahunetakse maha, emotsioonid lahtuvad, jõutakse analüüsini ja saame kõik koos targematena edasi minna.

See tähendab, et sina kui koondise kogenuim liige ja abikapten soovinuks seniste treeneritega jätkata?

Täiesti kindlasti. Ma ei näinud ühtki nii konkreetset ega radikaalset põhjust, miks taoline käik on hädavajalik. Leian, et Saksamaa-mäng mõjutas kogu ümbritsevat õhkkonda liiga palju. Reaktsioonid ja emotsioonid keesid üle pea. Mina tunnetasin, et treenerid vajavad pigem toetust. Meil ei ole praegu kerge aeg ja midagi lihtsat ei oota ka ees. Olen veendunud, et sel treeneritiimil olnuks meeskonnale veel palju pakkuda. Ma ei mõista, miks just nemad ei kõlvanud soovitud noorenduskuuri elluviimiseks.

Aga kui nad ise leidsid, et just nii on kõige parem, siis ma loomulikult austan nende otsust. Pole kahjuks midagi parata. Aga kindlasti ei tohi nende sammust jääda kellelegi muljet, et nemad ongi süüdi ja nüüd on kõik korras. Mängijad peavad väga selgelt aru saama, et vastutust tuleb jagada.

Ütle palun ausalt: kas praeguses koondises on tunda, et keegi ei taha viimse veretilgani võidelda?

Võib-olla ma olen oma arvamuses veidi subjektiivne, ma ei tea. Teiste sisse ma ei näe, midagi tõestada ei saa, kellelegi näpuga näidata ei taha. Aga kui väga paljud kõrvaltvaatajad – ja mitte ainult ajakirjanikud, vaid ka endised mängijad ja treenerid – näevad ja räägivad sellest, siis…

Võib-olla tõesti on keegi tundnud end teatud olukordades liiga mugavalt. Võtnud kuskil natuke sirgema jalaga. Arvan, et see on kõigile mängijatele enesekriitiliselt peeglisse vaatamise ja endalt ausa «Kas ma ikka andsin kõik?» küsimise koht. Meid ei vii edasi, kui lihtsalt ütleme «jah, võtame vastutuse». Peame seda reaalselt väljakul näitama.

Alaliidu president Aivar Pohlak ütles, et järgmine peatreener peaks olema inimtüübilt pigem motiveerija. Mida sellest arvad?

Kui koondisse kutsutud mängijaid on vaja kuidagi eraldi motiveerida… (Muigab kergelt). Ma ei oskagi palju muud ütelda. Ma ei arva, et see on põhiline probleem. Eriti veel arvestades, kui vähe ühist aega on koondises meie käsutuses. See on ikka väga selgelt iga mängija eneseotsingu koht ja kohustus. Aga üldiselt peaks sellised asjad tulema iseenesest – sõltumata vanusest, koduklubist ja rollist meeskonnas.

Tagasi üles