SUUR LUGU ⟩ Eesti naiste jalgpallikoondise soomlasest peatreener: peame tähistama ka väikeseid võite

Naistekoondise peatreener Jarmo Matikainen oma hoolealustele näpunäiteid andmas.

FOTO: Jana Pipar / jalgpall.ee

Eesti naiste jalgpallikoondise peatreener Jarmo Matikainen heitis ajakirja Jalka veergudel pilgu peale viimaste aastate arengule nii noortekoondiste kui A-koondise tasemel. Matikainen sõnab, et väikese jalgpalliriigina peame vaatama suuremat pilti ja tähistama ka väikeseid võite, olgu need mõne mängija või kasvõi teatud protsesside detailide tasandil.

Varem treenerina nii Walesis kui Soomes töötanud Matikainen toodi meie naiste A-koondise tüüri juurde 2017. aasta lõpus. Tänavuse aasta alguses nendib rahvusnaiskonna loots, et kaks aastat ja veidike peale on möödunud väga kiiresti. Tema sõnul on selle ajaga läinud Eesti naistejalgpalli pilt palju selgemaks. «ui kaks aastat tagasi siia tulin, siis nägin, et potentsiaali on palju, ja see pole praeguseks muutunud,»selgitab soomlane. «Oeme suure pildi saanud palju selgemaks, aga samas saanud keskenduda ka detailidele.» Mida see kõik aga tähendab?

Uued protsessid

Matikainen, kes on Eesti Jalgpalli Liidus (EJL) ametis ka naistejalgpalli arendusjuhina, toob välja mitu protsessi, mis on viimase kahe aastaga töösse pandud. Sealjuures ei ole tema sõnul oluline keskenduda ainult püramiidi tipule ehk A-koondisele, vaid naistejalgpallile tervikuna. «Kõik, mida teeme alumistel tasemetel ja tasanditel, mõjutab A-koondist,» sõnab kogenud treener.

Esimese olulise protsessina on Matikaineni sõnul üle vaadatud naistejalgpalli strateegia, mida on hakatud uuendama ja kohandama. Strateegiaga on tegeletud mitmel tasandil. Ühest küljest on seda tehtud EJLi sees, et kaasata võimalikult palju asjatundlikke inimesi, teisalt aga kaasa haaratud ka klubisid, kellega peeti mullu rohkelt personaalseid kohtumisi.

Teisena on nüüdseks üle vaadatud ja veidike kohandatud tüdrukutele mõeldud võistlused. A-koondise abitreener ja noortekoondiste treener Kaidi Jekimova selgitas, et kui mullu mängisid tüdrukud U13, U15 ja U17 liigas, siis tänavu on liigad U12, U14 ja U17. Vanuseklassi muutmine tõi kaasa suure muudatuse osalevate võistkondade arvus: kui eelmisel aastal lõi U17 liigas kaasa viis võistkonda, siis tänavu peaks liiga startima 16 võistkonna osavõtul. Jekimova selgitas, et suur kvantitatiivne hüpe tekkis sellest, et mullu osales U15 liigas 15 võistkonda, kes hakkavad nüüd mängima kõrgemas vanuseklassis.

«Oli väga meeldiv näha, et teatud piirkondades tegid mõned võistkonnad kohe koostööd, et saaks välja panna parima koosseisu,» kiitis Jekimova klubide reaktsiooni muudatusele. Tema sõnul võib mõne aasta jooksul juhtuda sedagi, et tekitatakse U18 vanuseklass ja nooremad võistlused viiakse tagasi U13 ja U15 vanuseklassidele.

Kolmanda olulise protsessina muudeti 2018. aasta alguses piirkondlike treeningute toimumist ja nüüd peetakse need Matikaineni ja treeningute projektijuhi Kaire Palmaru eestvedamisel. Lisaks on igas piirkonnas kohalik treener, kaasa löövad eri noortekoondiste treenerid, väravavahtide treenerid, klubide juhendajad ning ka füsioterapeudid ja videoanalüütik. Jekimova sõnul on vaid paari aastaga näha, kuidas piirkondlikud treeningud mängijaid arendavad. «Kui võrrelda mängijaid, kes tulid U17 koondise juurde varasematel aastatel ja nüüd, siis praegustel noortel on palju parem arusaam, mida neilt väljakul oodatakse; nad julgevad mängida,» räägib Jekimova.

«Kui saadan noortekoondise kutseid laiali, siis on väga tore, kui vanemad saadavad vastu sooje kirju ja tahavad, et nende laps koondises mängiks.»
Kaidi Jekimova

Ta lisab, et naistejalgpalli arendamisega on muutunud ka klubide ja vanemate suhtumine. «Klubid muutuvad sportlikumaks. Saadakse aru, et tüdrukud ei käi trennis ainult lõbu pärast, vaid ka selleks, et oma taset tõsta,» selgitab Jekimova. «Samuti on tänapäeval palju vanemaid, kes oma tütreid toetavad. Kui saadan noortekoondise kutseid laiali, siis on väga tore, kui vanemad saadavad vastu sooje kirju ja tahavad, et nende laps koondises mängiks.»

Treeningupäevikute pidamine

Viimase olulise töösse pandud protsessina toob A-koondise peatreener Jarmo Matikainen välja mängijate arendamise jälgimise. Ta meenutab, et kui esimest korda Eesti naiste A-koondise ja neidude noortekoondiste treeninguid vaatamas käis, märkas ta kaht asja: meie mängijatel on olemas tehniline pagas, aga mängutempo on väga aeglane. «Aga tehnilise võimekuse tegelikku taset saab proovile panna ainult siis, kui mängutempo on piisavalt kiire, vastased on väärilised ja avaldavad sulle piisavat survet,» selgitab Matikainen. «Seetõttu oli meil vaja välja mõelda ja töösse panna korralik struktuur, et arendada mängijate atleetlikkust. Teise asjana panime paika ka testimise struktuuri, et saaksime arengut jälgida ja andmeid võrrelda.»

Nii pandigi 2018. aastal töösse süsteem ja struktuur, mis võimaldab koguda mängija kohta võimalikult palju andmeid. Peale mängude analüüsimise kogutakse mängijate kohta andmeid nii koondisemängudelt kui igapäevastelt treeningutelt, mille kohta saab täita treeningupäevikut. Matikaineni sõnul on see meede vastu võetud nii ja naa: «On mängijaid, kes võtsid selle juba esimesest päevast omaks. Me pole kunagi kellelegi öelnud käsu korras, et seda tuleb teha, vaid proovinud selgeks teha, et kui mängija tahab areneda, on see hea abivahend.»

Sama süsteem on loodud ka noortekoondiste mängijate jälgimiseks ja neilegi on treeningupäevikute pidamist soojalt soovitatud. «U17 koondis on just see vanus, kus tüdrukud on õppimisprotsessis, et saada sportlaseks,» selgitab noortekoondistega hästi kursis olev Jekimova. Tema sõnul saavad noored üha enam heade näidete ja selgitustöö abil aru, miks enda jälgimine ja arendamine on iga mängija oma südameasi.

Vähetähtis pole ka see, et Matikaineni ja Jekimova kogutud andmed on kättesaadavad mängijate klubidele. A-koondise lootsi sõnul on oluline, et ollakse klubidega samal lehel ning koondise-klubi vahel oleks teada, mida ja kuidas ning millise intensiivsuse ja valmisolekuga mängijad igapäevaselt treenivad või mängivad. See annab Matikainenile võimaluse pidada klubisid külastades aru ka treeninguprotsesside üle ning vajaduse korral nõu anda.

Uue süsteemi – sealhulgas mitte ainult igapäevase jälgimise, vaid ka korralise testimise – positiivne pool on soomlase sõnul see, et mängijad hoiavad end ka hooaegadevahelisel perioodil toonuses. «Meie tippmängijad suudavad end aasta ringi hoida teatud tasemel, millest alla ei langeta,» räägib Matikainen. «Varem seda juhtus, aga nüüd on näha, et kuigi hooaegade vahel käib puhkamine ja enese laadimine, on testimisega tekkinud teatud tase, millest allapoole end ei lasta.»

Paari viimase aastaga ellu viidud protsessid ja süsteemid on Matikaineni sõnul küll hea algus, kuid ideaalmaailmas võiks seis olla veelgi parem. «Treenerina ei saa ju kunagi rahul olla!» naerab veebruaris 60. sünnipäeva tähistav soomlane.

«Olen õnnelik, et oleme palju kasulikke asju töösse pannud, aga ambitsioonika inimesena tahaksin loomulikult, et asjad areneksid kiiremini. Samas olen jalgpallis olnud nii pikalt, et tean: kui protsessid pole õiged ja head, siis tulemusi ei tule. Seega olen rõõmus, et oleme saanud alustada paljude kasulike protsessidega. Arvan, et väikese jalgpalliriigina tuleb Eestis tunnustada ka väikeseid võite, olgu need kellegi individuaalsed või väiksema grupi võidud. Siis suudad näha ka suuremat pilti ja seda, kuhu oleme liikumas,» selgitab Matikainen.

13 kaitsjat ja kolm väravat

Eri taustsüsteemide ja protsesside käivitamise kõrval on sama olulised aga ka naiste A-koondise tulemused, mille järgi jalgpallisõbrad meie rahvusesindust hindavad. Meie naiste mullune saldo oli järgmine: 14 mängust võideti kaks, viigistati neli ja kaotati kaheksa. Ise suudeti lüüa kolm väravat ja endale lasti lüüa 22 väravat. Matikainen nendib, et seda saldot võib vaadata nii pooltühja kui pooltäis klaasina.

«22 väravast 11 lasime endale lüüa maailma tippudel ehk Hollandil ja Venemaal (kellele Eesti kaotas 0:7 ja 0:4 – toim.),» selgitab A-koondise peatreener. Ta lisab, et kui võtta arvesse endaga võrdsemaid vastaseid, lasti 12 mängus oma selja taha 11 palli – see tähendab, et kaitseliinis on asjad korras.

Kuigi peatreeneri sõnul suudetakse kaitses asjad korras hoida – 14 mängust kuus olid nullimängud –, pidi Matikainen kasutama kaitseliinis lausa 13 mängijat.

Ometi ilmneb mulluste numbrite valguses koondise kaitseliinis omamoodi paradoks: kuigi peatreeneri sõnul suudetakse kaitses asjad korras hoida – 14 mängust kuus olid nullimängud –, pidi Matikainen kasutama kaitseliinis lausa 13 mängijat. Kuidas on kogu aeg uusi mängijaid roteerides võimalik kaitseliin heas töös hoida?

«Tõsiasi on see, et kuigi oleme proovinud suurendada nii noorte- kui A-koondise koosolemise aega, on rahvusesinduse tasandil palju aega kulunud just kaitsjate integreerimisele,» räägib Matikainen. «Kuna sageli pole meie koondise kaitsjad erinevatel põhjustel saadaval olnud (vigastused, koduklubide keelud, igapäevase tööga seotud piirangud – toim.), peame kogunemistel iga kord kasutama aega selleks, et uus kaitseliin toimima saada. See võtab niigi limiteeritud aega ära ründeliinilt. Kõik need protsessid on omavahel seotud,» lisab ta.

Müstilised numbrid ei kajastu aga ainult kaitseliinis, vaid kogu võistkonnas: mullu käis meie A-koondise eest väljakul lausa 33 mängijat, neljas EM-valikmängus kasutas peatreener 20 ehk ligi kahe algkoosseisu jagu naisi. Matikaineni sõnul teevad need numbrid ta korraga rõõmsaks ja murelikuks: «Ühest küljest on selge, et me pole saanud kasutada kindlat algkoosseisu, aga teisalt oleme naiskonna juurde toonud palju erinevaid mängijaid ja neile võimaluse andnud.»

Koondise mullustest numbritest rääkides sõnab Matikainen, et kolme löödud väravat soovitakse parandada ja kuigi selle juures on olulised märksõnad koondise koosolemise aeg ja asjaolu, et suur rõhk läheb muutuvale kaitseliinile, on veel üks võtmesõna individuaalsed oskused. Just selles valdkonnas näeb soomlane vajadust palju juurde panna.

Üks väheseid kordi, kui meie naised mullu värava üle rõõmustada said: äsja on palli Kosovo puuri saatnud Katrin Loo, kes tiimikaaslaste embuses õnnitlusi vastu võtab.

FOTO: Liisi Troska

«Meil võib olla mängijaid, kes oma liigas skoorivad palju, aga see ei pruugi nende jaoks olla väga väljakutsuv keskkond,» analüüsib koondise peatreener. «Tõelised omadused pannaksegi proovile Hollandi-suguste naiskondade vastu. Oleme seda asja arutades jõudnud arusaamani, et skoorimiseks peame identifitseerima mängijate omadused ja need siis rünnakule rakendama. Selleks tuleb teha tööd nii võistkondlikult kui mängijate individuaalsete omadustega.»

Senise puudujäägi hea näitena tõi soomlane Eesti–Kosova EM-valikmängu, mille eestlannad kaotasid 1:2. Matikainen nendib, et oli kaotuse järel väga pettunud, sest meie naistel oli piisavalt võimalusi, et kohtumine enda kasuks kallutada. Kahjuks jäi peatreeneri sõnul puudu just viimasest lihvist ehk nendest hetkedest, kui saab otsustavaks mängija individuaalne meisterlikkus.

Tulevikku vaatab Matikainen ootusärevalt ning tunnistab, et kuna mitu protsessi on edukalt tööle hakanud, ootab ta 2020. aastalt palju. Ta rõhutab taas, et oluline on töösse pandud süsteeme – strateegia kohandamist, regionaalsete treeningute elluviimist, noortevõistluste monitoorimist ja mängijate arenemise süsteemset jälgimist – jätkuvalt ellu viia, et suurematele jalgpalliriikidele lähemale liikuda. Samas pole taevas meie naistejalgpalli kohal sugugi pilvitu, sest suure probleemina toob Matikainen välja ka noormeeste jalgpallis tuntud murekoha: teatud vanuses kipuvad noored jalgpallist loobuma.

«Kui meil on 15aastaseid mängijaid 100 ning kahe-kolme aasta pärast vaid 30, siis see on drastiline langus,» nendib Matikainen murelikult. «Tahame aidata nii klubisid kui mängijaid, et tüdrukud tahaksid jalgpalli juures püsida. Sellise väljalangemisega tegelemine on üks järgmise aasta võtmeküsimustest. Kokkuvõttes aga võitleme nii paljudel eri rinnetel, et tahaksin veel kord rõhutada: peame oskama märgata ja väärtustada ka väikeseid võite.»

Kolme aastaga on kadunud kolm klubi

Tänavuse koduse naiste meistriliiga hooja eel selgus, et kõrgeimal tasemel mängimisest loobub 13kordne Eesti meisterklubi Pärnu JK. Kohast kõrgliigas loobus tänavu ka Tartu SK 10 Premium, kahe aasta eest jäi kõrgliiga ilma Levadia naiskonnast.

Pärnu JK loobumisotsuse kohta nendib naistekoondise peatreener Jarmo Matikainen, et see teeb teda väga kurvaks. «EJLi poolt tehti korduvaid pingutusi selleks, et PJK jätkaks, kuid lõplikult on see ikkagi klubi otsus,» sõnab Matikainen. «Aga nüüd peab meie prioriteet olema see, et mängijad leiaksid endale uued klubid, kus jätkata. Me ei saa endale lubada veel suuremat mängijate kaotust.»

Koondise abitreener Kaidi Jekimova lisab, et kõigi kolme loobunud klubi puhul sai otsustavaks asjaolu, et puudus korralik noortetöö, millega kõrgliiga võistkondadele mängijaid kasvatada. «Nii Pärnu kui Levadia naiskond oli koostatud konkreetsetest mängijatest, kes võistkonda vedasid,» selgitab Jekimova. «Kõigi kolme klubi puhul peab tunnistama, et nende noortetöö oli hiline või puudulik. Teatud aja saab sellisel puhul üle elada sellega, et mängijad tulevad teistest klubidest, aga on omaette küsimus, kui kaua see jätkusuutlik on. Kahjuks selliste tingimuste tõttu tekkiski lagunemine,» nendib Jekimova.

Samas ei arva Jekimova, et mitme naistevõistkonna konkurentsist langemine võib mõjutada nendes piirkondades tüdrukute jalgpalli populaarsust. Pärnus on PJKst tühjaks jäänud koha hõivanud meistriliigasse pääsenud Vaprus, pealinnas jagub teisigi klubisid peale Levadia ja Tartus teeb tüdrukute treeningutega tublit tööd Tammeka.

«Meil on neidki klubisid, kes veel ei saa meistriliigasse tulla oma noortevõistkonnaga, kuid ühel hetkel on selleks valmis,» selgitab Jekimova. «Näiteks nagu Saku Sporting jõudis kõrgliigasse võistkonnaga, millega on noorest saadik koos mängitud, või Tabasalu, kellel on hea noortetöö ja võimalus tulevikus kõrgliigasse jõuda. On tähtis, et nii klubi kui treener suudaksid sellistes olukordades mängijatele ja võistkonnale teed näidata.»

Tagasi üles