Rain Veideman: korvpallis oli kõrgemale tasandile tõusmine loomulik, vaat rekajuhiks minnes jalg väriseks

Toimetas Ville Arike
Copy
Rain Veideman on Eesti koondise särki kandnud kümme aastat.
Rain Veideman on Eesti koondise särki kandnud kümme aastat. Foto: LIIS TREIMANN/EESTI MEEDIA/SCANPIX

Korvpalliliidu koostatavas sarjas «Eesti korvpalli 100 lugu» on luubi all Rain Veideman, kes mängis end noorena kiiresti pildile ja sai seejärel hakkama ka järjest kõrgematel tasemetel. Veidemani sõnul tuli tema jaoks kõik loomulikul moel.

Avaldame katke usutlusest.

Kuidas Andres Sõber Sind seejärel Rakverre meelitas?

Ta helistas ja ütles, et saame Tammsaare tee McDonald'sis kokku. Tegime ühed Big Mac eined ja ta kutsus Tarvasse. Käisingi ühes trennis kohal ja sellest tuli kohe mingi jama, kuna olin veel Audentese õpilane. Taheti teada, miks ma koolist ära lähen ja just Rakverre. Kutsuti veel ema kooli ja mingi tohutu draama tuli. Aga siis Paks ütles, et tule Haljalasse kooli. Rääkisin ema ja isaga asja läbi ja nad olid sellega päri. Mäletan, et tulin varasemalt Haljala koolist ära nii, et ma polnud kõige paremas nimekirjas. Kui pidin direktori juurde jutule minema, et kas saan 12. klassi tulla, siis oli tal see vist meelest ära läinud ja mind võeti vastu (Muigab.).

Kui Sa Rakverre mängima minekuks selliseid otsustavaid samme tegid, siis ilmselt usaldasid Andres Sõpra väga palju?

Kui saad McDonald'sis sellise mehega kokku, kes on nii kuradi konkreetne, siis põhimõtteliselt vahet pole, mida mina arvan, tema otsus loeb (Naerab.). Ise ma olin selline noor joga ka, et ütlesin vaid "jah, jah, jah, tulen". Nii oligi. Kui tagantjärele võtta, siis tegin õige otsuse. Ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui ma poleks sinna läinud.

Rakverega võitsite tol hooajal mälestusväärse hõbemedali ja sina teenisid keskmiselt 15,1 punktiga meistriliiga parima noormängija auhinna. Sealt edasi liikusid Tartusse, kus kraad kõrgemal tasemel lõid samuti kohe ukse jalaga lahti. Kas tunnetasid ka ise, et igal uuel astmel kohanesid kiirelt ja mängisid oma koha välja?

Põhimõtteliselt küll. Kui nüüd hiljem mõelda, siis need kolm aastat Tartus oleks võinud tegelikult minna veel paremini. Aga tagantjärele on keeruline niimoodi hinnata. Sellest Saksamaa asjast on mul kõige rohkem kahju.

Sa pead silmas aastat 2012, kui Tartu laenas Su veebruaris Saksamaa kõrgliigasse Bayreuthi, kus mängisid hooaja lõpuni ja viskasid keskmiselt 7,5 punkti. Esiteks, kuidas see Saksamaa võimalus üldse tekkis ja kas nende esituste pealt välismaale püsima jääda polnud võimalik?

Läksin Bayreuthi tänu Gert Kullamäele. Mis ma olin seal, neli kuud vist? Läksin laenulepinguga oma teisel Tartu aastal ja mul oli üks aasta lepingut veel järel. Saksamaa klubi tahtis mind täpselt samadel tingimustel tagasi, aga Tartu ütles ei. Nad soovisid minu eest rohkem raha saada. Sakslased polnud nõus ja sinna see jäigi. Läksin Tartusse tagasi.

Kas olid pettunud ka, et selline võimalus ära kukkus?

Eks ikka, aga mis ma teha sain? Minu mängijaõigused olid Tartu käes. Kui teine klubi ütleb sellises olukorras, et nad pole nõus rohkem maksma, siis on pahasti. See ongi ainuke asi, mis mul karjääri jooksul kripeldab. Mis oleks saanud, kui oleksin saanud hooaja 2012/13 Saksamaal teha?

Tuleme korraks tagasi selle Rakvere hooaja juurde, kus te üllatuslikult legendaarseks saanud hõbemedalid ära tõite. Kas Tarva edu tuli selle palju räägitud Andres Sõbra vaba mängu pealt?

See oli kindlasti üks põhjus, aga ütleme nii, et ega me ju kehvad mehed polnud. Kõik mehed, kes seal tiimis sel ajal olid ja kellel praegu võib-olla väike kõht ette on tulnud, neil olid siis korralikud six-pack'id. Aga kindlasti see Sõbra fenomen ning vabadus ja lihtsus, mis mängijatele anti (mängis rolli). Tihtipeale hakatakse asja tegema ja lõpuks krutitakse see nii-öelda üle võlli, et mitte keegi ei saa enam midagi aru. Meil oli mega lihtne. Ja ilmselt said õiged mängijad kokku, kellele see meeldis ja kes asjast väga hästi aru said.

Kui palju siis Rakverest Tartusse minnes mängustiil muutus ja kui keeruline oli sellega harjuda?

Eks see, mida minult nõuti, oli suures pildis suhteliselt sama. Aga väga palju nüansse tuli juurde. Ütleme nii, et Andres mängib hästi lihtsat korvpalli, aga nüansse on korvpallis tegelikult niivõrd palju rohkem. Eriti, mida tase kõrgemale lähed. Need lihtsalt peab omandama. Kui sa seda ei tee, siis läbi ei löö.

Kas Sinu jaoks on olnud mingil hetkel üllatav ka, et justkui igale uuele tasemele minnes oled suutnud kiirelt kohaneda ja tegijaks tõusta? Näiteks ka BC Kalev/Cramosse VTB Ühisliigat mängima minnes.

Ei, üllatav pole see olnud. Eks ma ise teadsin oma võimeid. Kui oleksin tundnud, et ei saa kuskil liigas või võistkonnas hakkama, siis ehk poleks nii enesekindel olnud ja selliselt mänginud. Aga kui ma praegu rekajuhiks läheks, siis usun, et käed ja jalad väriseksid, kuna ma pole selleks valmis. Kui Kalevisse sain, siis ei värisenud midagi, sest oskasin seda oodata. Õnneks tuli kasuks, et olin koondises juba normaalse karastuse saanud ja tuttavad mehed olid ees. Sellevõrra oli lihtsam.

Kas mäletad, kui vanalt Sind koondiseringi kaasati ja kas vanemate olijate vastu oli mingi aukartus ka?

18-aastane olin vist. Kohe pärast Tarva värki see juhtus. Ma ei mäleta, et oleks mingit aukartust väga tundnud. Las ma mõtlen, kes siis koondises olid... Talts, Kangur, Arbet, Sokk... Mürkat enam polnud. Hallik, Gert Dorbek, Toome, Kurbas, siis olid veel Eichfuss ja Raadik seal. Pigem oli aukartus, kui Tarvasse läksin, kui Kriisad ja mehed ees olid.

Kalev/Cramosse siirdumisega kaasnes ka mängimine VTB Ühisliigas, mis on ikkagi Euroopa üks tugevamaid klubisarju. Kas see oli Sinu jaoks suur samm tasemes edasi?

On, sest raha paneb ikka asjad paika. Ütleme nii, et venelased, kes seal võistkondades on, nendega suudame me, Eesti kutid, täpselt samamoodi põrutada. Lõpuks loeb see, kas on tiimis viietuhandene leegionär või 25-tuhandene. Nemad määravad selle suurema vahe. Aga nagu me oleme näidanud, siis saab ka nii-öelda 25-tuhandelistele mõnusalt kotti panna.

Kui võtamegi need VTB Ühisliiga täielikud tippklubid, siis mis tunne oli nende vastu väljakule joosta?

See on vägev, see on hea tunne. Sa kohe tunnetad platsi peal ära, et mängid hoopis klass kõvema võistkonna vastu. Mäletan, et tol hooajal, kui me peaaegu play-off'i jõudsime, siis millegipärast kõik suured mängud võitsime ainult siis, kui oli kindlalt teada, et pärast mängu on meil kogu võistkonnaga väike istumine - saun ja värgid. Siis alati võitsime (Naerab.).

Täispikka intervjuud saab lugeda SIIT.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles