L, 4.02.2023

AJALOORÄNNAK ⟩ 1970. ja 1974. aasta MMid: Pelé hüvastijätt ja totaalne jalgpall

Raul Ojassaar
, ajakiri Jalka
1970. ja 1974. aasta MMid: Pelé hüvastijätt ja totaalne jalgpall
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jalgpallikuningaks tõusnud Pelé'd kanti finaali järel kätel. Lisaks neljale väravale sai ta 1970. aasta turniiril kirja lausa kuus väravasöötu, mis on siiani rekord.
Jalgpallikuningaks tõusnud Pelé'd kanti finaali järel kätel. Lisaks neljale väravale sai ta 1970. aasta turniiril kirja lausa kuus väravasöötu, mis on siiani rekord. Foto: Postimees

Ajakiri Jalka jätkab tagasivaadete sarjaga: aasta lõpus Kataris toimuva MM-finaalturniiri eel võtame igas numbris vaatluse alla ühe või kaks varasemat turniiri. Liigume kronoloogilises järjekorras: seekord on luubi all 1970. ja 1974. aasta turniir. Seni viimase, 2018. aasta MMini jõuame novembris, kui Kataris tänavuse aasta turniiril pall mängu pannakse!

Seeria viies lugu ilmus ajakirja Jalka veebruarikuu numbris. 

MM 1970: Pelé ja Brasiilia teevad ajalugu

1964. aastal Tōkyōs toimunud FIFA kongressil valiti kuus aastat hiljem peetava MMi korraldajariiki ning nagu juba tavaks oli saanud, oli üheks tõsiseks nõudlejaks Argentina. Paraku jäi pampademaa taas pika ninaga: esimest korda anti korraldusõigus riigile väljaspool Euroopat ja Lõuna-Ameerikat – selle au pälvis Mehhiko.

Mehhiklased olid seega spordimaailma fookuses mitu aastat järjest: 1968. aastal korraldas México ju ka suveolümpiamängud. Kõik linnad, kus mängud toimusid, asusid merepinnast enam kui 1600 meetri kõrgusel ning üks isegi 2651 meetri kõrgusel, mis tähendas sellega mitte harjunud mängijatele keerulist aklimatiseerumist ja vähenenud võhma.

Tihedat valiksõela ei läbinud teiste seas nelja aasta tagune pronksimeeskond Portugal, kes jäi oma valikgrupis Rumeenia, Kreeka ja Šveitsi järel suisa viimaseks. Varasematest edukatest pidid kõrvale jääma veel näiteks Ungari, Prantsusmaa ja Jugoslaavia, esimest ja seni ainsat korda ajaloos põrus kvalifikatsioonis Argentina (1938, 1950 ja 1954 loobusid nad osalemast).

Valikturniiri suurim ja süngeim lugu tuli seekord aga hoopis Kesk-Ameerikast. Eelviimases ringis läksid omavahel vastamisi niigi tülis naabrid El Salvador ja Honduras – salvadorlased said teises mängus kodumurul 3 : 0 võidu ning viisid sellega vastasseisu neutraalsel pinnal peetavasse kolmandasse mängu. Juba mängu ajal pildusid kodumeeskonna fännid vastaste mängijaid mädamunade ja surnud rottidega. Lõpuvile järel suunati viha teiste fännide pihta ning tekkisid tohutud rahutused, mis kulmineerusid sellega, et järgmisel päeval saatis El Salvadori valitsus sõjaväe Hondurast ründama. Õnneks lõpetati sõda vaid saja tunni järel, ent selle aja jooksul hukkus 3000 inimest. Rahuleping sõlmiti kahe poole vahel alles 1990. aastal. Otsustava jalgpallikohtumise Mehhiko pinnal võitsid salvadorlased.

Esimest korda pääsesid peale El Salvadori 16 parema sekka Iisrael ja Maroko. Iisraelile on see seni jäänud ka ainsaks MMil käiguks.

Kuumus jätab jälje

Selleks et ka eurooplased saaksid kohtumisi otseülekandes mõistlikul ajal nautida, tuli mängijatel tihtipeale hakkama saada ebamõistlikes tingimustes: paljud kohtumised algasid kohaliku aja järgi keskpäeval, kui kuumus koos kõrgusest tingitud hapnikuvähesusega eriti ebameeldiva kombinatsiooni valmistas. Kogu turniiri avamäng Mehhiko ja NSV Liidu vahel kulgeski vaevaliselt, aeglase tempoga ja lõppes väravateta, mis kuulutas ülejäänud turniiri suhtes kurja.

Õnneks päris nii hull asi ei olnud – mõlemad meeskonnad said järgmistes kohtumistes püssi paukuma ning läksid Belgia ja El Salvadori ees kindlalt edasi. Salvadorlaste debüüt lõppes kolme kuiva kaotusega, väravate vaheks 0 : 9. Mehhiko ja NSV Liidu vahel tuli alagrupi võitja loosida ning õnn naeratas venelastele: see tähendas, et mehhiklased pidid oma veerandfinaali mängima Tolucas, mitte enam kui 100 000 pealtvaatajat mahutaval Azteca staadionil, kus nad olid grupis suurt toetust nautinud.

Grupp 1

NSV Liit 5

Mehhiko 5

Belgia 2

El Salvador 0

Teises grupis valitses aga tõeline väravapõud: kuue mängu peale löödi kokku vaid kuus väravat. Itaalia võitis ühe võidu ja kahe viigiga alagrupi, kurioosumina jäi nende väravate vaheks kolme mänguga vaid 1 : 0! Itaallaste peatreener Ferruccio Valcareggi põhjendas väga kaitsvat mängustiili keeruliste oludega. Oodatud kohtumine kahe maailmameistri Itaalia ja Uruguay vahel oli nii igav, et FIFA president Stanley Rous olevat tribüünil suisa tukkuma jäänud. Itaallased said sealjuures alles esimest korda pärast 1938. aastat MMil alagrupist edasi.

Grupp 2

Itaalia 4

Uruguay 3

Rootsi 3

Iisrael 2

Kolmandas ja neljandas alagrupis oli vinget andmist juba tunduvalt rohkem. Surmagrupis oodati kõige enam lahingut tiitlikaitsja Inglismaa ja enne seda kaks eelmist MMi võitnud Brasiilia vahel. Põrgukuumuses peetud kohtumise võitis Brasiilia 1 : 0, kusjuures Jairzinho 59. minuti võiduvärav oli tõeline meeskondlik pärl. Samas mängus sai inglaste väravavaht Gordon Banks hakkama «sajandi tõrjega», kui ta Pelé tugeva pealöögi fenomenaalsel kombel posti kõrvalt välja koukis.

Kaks soosikut Brasiilia ja Inglismaa murdsid mõlemad ka alagrupist edasi: kõva vastupanu osutanud Rumeenia kaotas inglastele vaid 0 : 1 ja brasiillastele 2 : 3, kusjuures Rumeenia kapten oli turniiril Mircea Lucescu – mees, kellest sai hiljem üks maailma edukamaid treenereid ning kes juhendab 76aastaselt senimaani Kiievi Dinamot.

Grupp 3

Brasiilia 6

Inglismaa 4

Rumeenia 2

Tšehhoslovakkia 0

Kõige rohkem väravaid nähti neljandas grupis ning suure osa neist lõid sakslased. Lääne-Saksamaa ründaja Gerd Müller piirdus avamängus Maroko vastu ühe tabamusega, ent virutas siis nii Bulgaariale kui Peruule kübaratriki ning lõi sellega üle Just Fontaine’i alagrupiturniiride väravarekordi. Sakslaste järel vormistas kergemat sorti üllatuse aga Peruu, kes tuli esmalt Bulgaaria vastu välja 0 : 2 kaotusseisust ning võitis 3 : 2 ja tegi seejärel 3 : 0 tuule alla ka Marokole, pääsedes seega edasi kaheksa parema sekka. Sealjuures oli Peruu jalgpall ülejäänud maailmale turniiri eel suureks küsimärgiks, sest viimati osaleti MM-finaalturniiril 1930. aastal.

Grupp 4

Lääne-Saksamaa 6

Peruu 4

Bulgaaria 1

Maroko 1

Sakslaste revanš

Veerandfinaalidest oli oodatuim mõistagi nelja aasta taguse finaali korduslahing Inglismaa ja Lääne-Saksamaa vahel. Kaks aastat varem olid sakslased sõpruskohtumises 1 : 0 peale jäänud ning olid täis revanšihimu – mõlema meeskonna algrivistuses jooksis platsile viis mängijat, kes olid osalenud ka 1966. aasta finaalis. Esialgu paistis, et sakslased peavad kättemaksu veel ootama – Alan Mullery ja Martin Petersi tabamused viisid inglased 49. minutiks 2 : 0 ette, kuid sakslased ei andnud alla – Franz Beckenbaueri ja Uwe Seeleri väravad viisid mängu lisaajale, kus Gerd Mülleri 108. minuti tabamus tiitlikaitsjad kohvreid pakkima saatis.

Lisaaega läks tarvis ka Uruguay ja NSV Liidu kohtumises – ning väga vähe jäi puudu, et edasipääseja oleks selgunud järgmisel päeval mündiviske abil. Just sellisel moel oleks edasipääsuküsimus lahendatud, kui ka lisaaja järel oleks seis viigis olnud! Õnneks või kahjuks ei läinud mündiviset tarvis: 117. minutil saatis uruguaylaste vahetusmees Víctor Espárrago palli peaga võrku. NSV Liidu mängijad olid sealjuures kindlad, et hetk varem oli pall läinud üle otsajoone, kuid kohtunik ei olnud protestidest huvitatud.

Numbrinopped

10

väravat lõi turniiri parim väravakütt Gerd Müller. Tema arvele jäid ka turniiri ainsad kaks kübaratrikki.

Mario Zagallo

oli esimene jalgpallur, kes tulnud maailmameistriks nii mängija kui peatreenerina.

7

matši toimus 1970. aasta turniiril, kus kohtusid kaks endist maailmameistrit – sellest rohkem ei ole selliseid mänge nähtud ühelgi teisel MMil.

Omalaadne intriig oli õhus Brasiilia ja Peruu veerandfinaalis: nimelt oli peruulaste peatreener Brasiilia koondisega kahel korral maailmameistriks kroonitud Didi, kes kuulutas mängu eel, et teab suurepäraselt, kuidas Brasiilia kaitsest läbi murda. Arvestades seda, et Peruu lõi kaks väravat, võis Didil õigus olla, ent samal ajal ei suutnud peruulased ise brasiillasi pidurdada – 2 : 4 kaotus tähendas kojusõitu.

Korraldajamaa Mehhiko pidu sai samuti otsa – mängus Itaalia vastu mindi küll 13. minutil juhtima, kuid jäädi siis selgelt vastastele alla ja lepiti 1 : 4 kaotusega.

Veerandfinaalid

NSV Liit – Uruguay 0 : 1 (l.a)

Brasiilia–Peruu 4 : 2

Itaalia–Mehhiko 4 : 1

Lääne-Saksamaa – Inglismaa 3 : 2 (l.a)

Sajandi mäng

Poolfinaalid lihtsalt pidid tulema mälestusväärsed. Brasiilia ja Uruguay kohtusid 20 aastat pärast kuulsat MM-finaali, mis pani kogu Brasiilia pisaraid valama. Jõujooned olid mängu eel samasugused nagu toona: voolavat, resultatiivset ja ilusat jalgpalli näidanud Brasiilia oli selge soosik, Uruguay pidi olema õnnelik, et niigi kaugele jõuti.

Luis Cubilla värav viis 19. minutil Uruguay juhtima ning seepeale kaitsesse istuma jäänud ja vastaste mängurütmi vigadega lõhkuma asunud uruguaylased paistsid esialgu ka survele vastu pidavat – vahetult enne avapoolaja lõppu jõudsid brasiillased aga viigiväravani. Teine poolaeg kuulus samuti soosikutele, kes viimase veerandtunniga veel kaks ilusat väravat lisasid ning 3 : 1 võiduga finaali marssisid.

Teine poolfinaal Lääne-Saksamaa ja Itaalia vahel kujunes aga jalgpalliklassikaks. Ka seal jäid soosikud esmalt kaotusseisu: Itaalia asus 8. minutil juhtima ning tõmbus seejärel kaitsesse, näidates kuulsa catenaccio tugevaid külgi. Paistis, et itaallased peavadki lõpuni vastu, ent päris viimasel minutil jäeti oma värava all tähelepanuta Karl-Heinz Schnellinger, kelle karjääri ainus koondisevärav viis mängu lisaajale.

Järgnenud 30 minutit kujutasid endast MMide ajaloo ehk isegi vägevaimat lisaaega. Mõlemad meeskonnad oleksid justkui unustanud oma identiteedi ja filosoofia: olid ju mõlemad tuntud väga targa, kaalutletud ja kaitsemängu hindava stiili poolest. Väravatega tegi otsa lahti Gerd Müller, kes oli täpne 94. minutil – Tarcisio Burgnichi ja Luigi Riva tabamused tähendasid aga seda, et lisaaja esimene pool lõppes hoopis Itaalia eduseisus. Müller tõi 110. minutil uuesti tabloole viigiseisu, ent vaid minuti jagu hiljem virutas Gianni Rivera teisel pool platsi palli võrku ning aitas Itaalia mälestusväärse 4 : 3 võiduga finaali. «Tahtsime neid suurelt võita, sest olime teisel poolajal neist totaalselt üle olnud,» sõnas sakslaste kapten Uwe Seeler. «Uhkus ajas meid upakile.»

Sakslasi pidurdas lisaajal ka tõsiasi, et nende täht Franz Beckenbauer vigastas normaalaja lõpus õlga ning pidi edasi mängima, parem käsi sidemega kaelas.

Poolfinaalid

Uruguay–Brasiilia 1 : 3

Itaalia – Lääne-Saksamaa 4 : 3 (l.a)

Brasiilia hõivab igaveseks karika

Lääne-Saksamaa 1 : 0 võit kolmanda koha mängus tähendas seda, et nad olid vaid 16 aasta jooksul osanud MMidel saada kõik esinelikukohad: 1954. aastal olid nad tšempionid, 1958. aastal neljandad, 1966. aastal teised ja nüüd 1970. aastal kolmandad.

Kolmanda koha mäng

Uruguay – Lääne-Saksamaa 0 : 1

Jäänud oli aga veel finaalmatš suursoosiku Brasiilia ja Itaalia vahel, mis oli sisuliselt duell maailmaklassi rünnaku ja maailmaklassi kaitse vahel. Pelé viis brassid 18. minutil juhtima, ent Itaalia suutis 37. minutil Roberto Boninsegna tabamusest viigistada. Teine poolaeg kuulus aga võimsa ründeliiniga Brasiiliale: jala said valgeks veel Gérson, Jairzinho ja Carlos Alberto. 4 : 1 võit tegi Brasiiliast esimese kolmekordse maailmameistri, mis tähendas seda, et Jules Rimet’ nimeline trofee oli igaveseks nende oma – 13 aastat hiljem see aga varastati ning üles pole seda senimaani leitud.

Finaal

Brasiilia–Itaalia 4 : 1

Kolmandat korda maailmameistriks kroonitud Pelé tunnistati turniiri parimaks mängijaks, kuid tema sööt Carlos Alberto tabamusele osutus sisuliselt tema viimaseks liigutuseks MM-väljakutel: hoolimata vaid 30 eluaastast otsustas Pelé koondisekarjäärile peaaegu joone alla tõmmata, mängides viimase matši 1971. aastal Jugoslaavia vastu. Klubikarjääri lõpetas Pelé sealjuures alles kuus aastat hiljem.

Brasiilia 1970. aasta võidumeeskonda peetakse üheks läbi aegade parimaks koondiseks üldse – kusjuures üks rivaal sellele tiitlile on brasiillaste oma 1958. aasta tiim. Pelé, kes mõlemas koondises mängis, peab 1970. aasta tiimi siiani läbi aegade parimaks.

Fakte 1970. aasta MMi kohta

  • Esimest korda kanti kogu turniir üle värvitelevisioonis.
  • Esimest korda oli kohtunikel võimalik kasutada füüsilisi kollaseid ja punaseid kaarte. Varem edastati hoiatused ja eemaldamised kõik suuliselt ning pealtvaatajatele jäid need tihti arusaamatuks.
  • Esimest korda oli peatreeneritel MMil võimalik kasutada vahetusmängijaid. MM-finaalturniiride ajaloo esimese vahetusmängija au sai NSV Liidu mängija Anatoli Puzatš. Meeskondadel oli mängus lubatud teha kaks vahetust.
  • Seitsme tabamusega turniiri paremuselt teiseks väravakütiks tulnud Jairzinhost sai ainus mängija, kes tulnud maailmameistriks, lüües turniiri igas mängus värava.
  • Pelé on endiselt ainus mängija, kes tulnud maailmameistriks kolm korda.

MM 1974: totaalne Holland jääb napilt tiitlist ilma

Teist korda järjest anti jalgpalli MMi korraldusõigus riigile, kes oli äsja võõrustanud ka suveolümpiamänge: 1972. aastal Münchenis toimunud mängud rikkus aga terrorirünnak Iisraeli sportlaste vastu, mistõttu olid turvameetmed 1974. aasta jalgpalliturniiri ajal rangemad kui kunagi varem. Saksamaa niigi hea taristu tähendas seda, et uusi staadione ei olnud vaja turniiriks ehitada – kusjuures seniste suurendamise asemel otsustati mõnel areenil mahutavust turvalisuse ja mugavuse nimel lausa vähendada.

Valiksari tõi MMile mitu huvitavat debütanti: esimest korda pääses finaalturniirile esindaja Okeaaniast (Austraalia) ja esindaja Sahara-tagusest Aafrikast (Zaire ehk tänapäevane Kongo DV). Esimest ja viimast korda pääses finaalturniirile Ida-Saksamaa, esimest ja seni viimast korda Haiti, kes võitis üllatuslikult Mehhiko ees Põhja- ja Kesk-Ameerika meistrivõistlused. Euroopa valiksõelast vajusid teiste seas läbi Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Ungari. NSV Liit pääses Tšiili vastu otsustavasse vooru, kuid andis seal kodus peetud 0 : 0 mängu järel loobumiskaotuse: Tšiilis toimunud riigipöörde ja vasakpoolsete vaadetega vangide hukkamise tõttu otsustas NSVL teisele poole maailma mitte sõita ning sai loobumiskaotuse, mis lubas tšiillased MMile.

Finaalturniiril osalevate riikide arvu suurendamist küll arutati, kuid lõpuks otsustati selle kahjuks ning toodi mängu hoopis vahegrupiturniir, mille abil suurendati mängude arv 32-lt 38-le. Alagrupiturniir jäi endiseks, kuid iga grupi kaks paremat ei liikunud mitte edasi veerandfinaalidesse, vaid hoopis vahegruppi, kus kõik taas omavahel läbi mängisid. Vahegruppide võitjad mängisid seejärel omavahel finaali, teise koha meeskonnad aga kohtusid omavahel kolmanda koha lahingus.

Bruderkampf

Esimeses alagrupis sündis intriig juba loosi järel, sest fortuuna saatis ühte gruppi kokku Lääne-Saksamaa ja Ida-Saksamaa – seda mängu hakati Saksamaal nimetama bruderkampf’iks ehk vennavõitluseks. Kuna esimesed mängud Austraalia ja Tšiili vastu õnnestus mõlemal sakslaste tiimil kaotuseta läbida, mindi omavahel viimases voorus vastamisi teadmisega, et mõlemal on edasipääs juba tagatud – otsustada tuli veel grupi võitja.

Kuna teises grupis olid mängud juba lõppenud, siis teadsid mõlemad pooled, et võitjal tuleb vahegrupis kokku minna Brasiiliaga – mine tea, kui palju see lõpuks kohtumist mõjutas, aga Lääne-Saksamaal ei õnnestunud oma eeldatavat paremust peale suruda ning hoopis idasakslased olid need, kes võiduvärava lõid: ainsa Ida-Saksamaa klubina sama aasta maikuus UEFA karikavõitjate karika võitnud FC Magdeburgi ründaja Jürgen Sparwasser purjetas 77. minutil kaitseliinist läbi ning saatis palli võrku. Poliitikutele oli mõistagi tegu suure sündmusega ning kommunistid pidasid seda hiilgavaks võiduks kapitalismi üle. Muide: see oligi ainus kord, kui Lääne-Saksamaa ja Ida-Saksamaa vutiplatsil vastamisi läksid.

Grupp 1

Ida-Saksamaa 5

Lääne-Saksamaa 4

Tšiili 2

Austraalia 1

Teises alagrupis ei suutnud endast erilist märki maha jätta tiitlikaitsja Brasiilia, kelle koosseis oli kahe turniiri vahel oluliselt muutunud: peale Pelé olid koondisega lõpparve teinud näiteks Tostão ja Gérson, kes olid neli aastat varem kuulunud tiimi liidrite sekka. Brasiillased leppisid nii avamängu Jugoslaaviaga kui teise kohtumise šotlastega väravateta viiki ning vahegruppi viis nad alles 3 : 0 võit Zaire’i üle.

Jugoslaavia purustas Zaire’i teises voorus sealjuures lausa 9 : 0, kusjuures mängu jääb meenutama eriskummaline seik. Varakult 0 : 4 taha jäämise järel kaotas Zaire’i mängija Mwepu Ilunga enesevalitsuse ja lõi kohtunikku selja tagant. Kolumblasest vilemees Omar Delgado ei näinud täpselt, kes teda ründas, ning saatis punase kaardiga platsilt minema hoopis Ndaye Mulamba, kellele FIFA määras sellest hoolimata suisa aastase mängukeelu.

Mulamba edasist saatust arvestades oli tegu aga tühiasjaga. Jalgpalliga ta rikkaks ei saanud ning tuli vaevu ots otsaga kokku, kui Aafrika jalgpalliliit ta 1994. aastal Tuneesiasse kutsus, et seal tema suurimat saavutust tunnustada – 1974. aasta Aafrika Rahvuste karikal lõi ta üheksa väravat ning aitas Zaire’i meistriks. Tema üheksa tabamust on senimaani Aafrika meistrivõistluste rekord. Kui Mulamba oli Tuneesiast naasnud, arvasid kohalikud pätid, et teda tasub röövida, ning murdsid tema koju sisse, nõudes talle kingitud medalit ja raha. See äratas üles endise vutimehe üheksa-aastase poja, kelle sissetungijad tapsid. Mulamba pääses, kuid läbipekstult, sillalt alla visatult ja kahe kuulihaavaga jalas.

Saadud punane kaart ei olnud ainus kord, kui Mulamba identiteediga eksiti: 1998. aastal peeti tema auks Aafrika Rahvuste karika mängu eel leinaseisak, sest tulid teated, et ta oli Angola teemandikaevanduses hukkunud. Tegelikult ei olnud Mulamba kunagi Angolas käinudki, vaid veetis elu viimased aastad ratastoolis ja suri 2019. aastal Lõuna-Aafrikas sügavas vaesuses.

Zaire’i tiimi lagunemise ühe põhjusena tõid mängijad hiljem välja selle, et kohalik vutiliit otsustas neid tüssata ja mängude eest välja pandud preemiaid mitte välja maksta. Seesama Mwepu Ilunga, kes tegelikult kohtunikku lõi, läks MMi folkloori mängus Brasiiliaga, kui ta müüris vastaste karistuslööki oodates ühtäkki sealt välja tormas ning palli lihtsalt minema lõi. Hiljem tõi Ilunga selle põhjusena välja just protestimeelsuse.

Õnnetult läks teises grupis Šotimaal, kes ei kaotanud ühtegi kohtumist, kuid jäi kehvema väravate vahe tõttu kolmandaks ja pidi koju sõitma.

Grupp 2

Jugoslaavia 4

Brasiilia 4

Šotimaa 4

Zaire 0

Totaalne jalgpall

Boonuste väljamaksmisega oli probleeme ka Hollandil, kelle meeskond ähvardas kvalifikatsiooni eest ette nähtud raha puudumise tõttu suisa turniirist loobuda – neli päeva enne selle algust leiti aga lahendus ning ühtaegu FC Barcelonat ja Hollandi rahvusmeeskonda tüürinud Rinus Michelsi hoolealused said oma vutivõlu maailmale näidata. Seda hoolimata sellest, et Feyenoordi ja Ajaxi leer koondise sees omavahel hästi läbi ei saanud. Avamängus päästis vaid Uruguay koondise väravavaht Ladislao Mazurkiewicz lõunaameeriklased suuremast häbist kui 0 : 2 kaotus ning kuigi teises kohtumises mängiti rootslastega väravateta viiki, näidati viimase vooru 4 : 1 võiduga Bulgaaria üle taas võimu.

Holland mängis stiilis, mida hakati nimetama totaalseks jalgpalliks: nad tegid vastastele kõrget pressi, nende ründajad töötasid kaitses ja kaitsjad rünnakul. Kõige keskmes oli Barcelona superstaar Johan Cruijff, kel oli vabadus väljakul oma äranägemise järgi liikuda.

Grupp 3

Holland 5

Rootsi 4

Bulgaaria 2

Uruguay 1

Neljandas grupis oli algusest peale selge, et autsaideri Haiti kõrval jagavad Poola, Argentina ja Itaalia ära kaks edasipääsukohta. Grupi avalahingus sai valitsev olümpiavõitja Poola suurepärases mängus 3 : 2 võidu Argentina üle ning alistas hiljem ka Haiti ja Itaalia, minnes kindlalt grupist edasi. Argentina ja Itaalia omavahelise viigi tõttu tuli ka selles grupis teise edasipääseja väljaselgitamiseks appi võtta väravate vahe, mis soosis napilt argentiinlasi. Itaallased, nagu ka kaheksa aastat varem, naasid koju mädatomatite rahe saatel.

Grupp 4

Poola 6

Argentina 3

Itaalia 3

Haiti 0

Holland alistab tiitlikaitsja, Lääne-Saksamaa parandab vead

Mõlemas vahegrupis püsis pinge lõpuni välja, sest kaks paremat läksid vastamisi alles viimases voorus, et siis omavahelises heitluses finalist välja selgitada. A-vahegrupis näitas kohe avamängus oma taset Holland, kes sai tänu Cruijffi kahele tabamusele Argentina üle kindla 4 : 0 võidu. Sealjuures olid hollandlased esimese kolme mängu järel juhtme seinast tõmmanud – peatreener Rinus Michels sõitis näiteks paariks päevaks Madridi, kus tema Barcelona Hispaania karikavõistluste poolfinaalis mängis!

Numbrinopped

90 sekundit

kulus Johan Neeskensil finaalis skoori avamiseks. See on senimaani MM-finaalide ajaloo kiireim tabamus.

Carlos Caszely

oli esimene mängija, kes eemaldati MMil väljakult punase kaardiga. Varasemad eemaldamised olid kõik olnud suulised, Tšiili koondislane oli esimene, kelle ees ka reaalselt punast kaarti viibutati.

Ernst Jean-Joseph

oli esimene MMi mängija, kes jäi dopinguga vahele. Haiti koondise libero andis positiivse proovi pärast matši Itaaliaga ning sai mängukeelu.

Ainsa kahe konkurentsi jäänud Lõuna-Ameerika tiimi duelli võitis Brasiilia, kes oli teises voorus Argentinast 2 : 1 üle. Kuna nii brasiillased kui hollandlased suutsid Ida-Saksamaa alistada, mindi viimases voorus vastamisi teadmisega, et viik ja võit viivad finaali Hollandi, Brasiilia võit aga annaks neile võimaluse finaalis tiitlit kaitsta.

Otsustav mäng kulges tuliselt: mõlemad meeskonnad vahetasid meedia vahendusel «viisakusi» juba kohtumise eel ning mäng ise nägi mitut päris teravat taklamist. Brasiilia, kes oli muidu tuntud ilusa ja resultatiivse mängu poolest, oli siinkohal hoopis agressoriks, kuid ka hollandlased ei jäänud mitmes olukorras võlgu. Luis Pereira punase kaardi tõttu lõpetasid brasiillased kohtumise vähemuses, Johan Neeskensi ja Johan Cruijffi väravad tõid Hollandile 2 : 0 võidu ja koha finaalis.

Vahegrupp A

Holland 6

Brasiilia 4

Ida-Saksamaa 1

Argentina 1

B-vahegrupis tuli ennast kokku võtta Lääne-Saksamaal, kelle kaotus idanaabritele tõi kaasa mängijate öise kriisikoosoleku, kus õhk klaariks räägiti. Liidrirolli haaras üha selgemalt oma kätte 28aastane vabakaitsja ehk libero Franz Beckenbauer, kelle soovituste ja nõudmistega tuli peatreener Helmut Schönil üha rohkem arvestada. Koosolekust oli igatahes abi: nii Jugoslaaviast kui Rootsist saadi jagu, kusjuures mängus Rootsiga olid sakslased pikalt kaotusseisus, aga vägeva teise poolajaga võeti lõpuks 4 : 2 võit. Sealjuures oli 50. minutil seis veel 0 : 1 Rootsile, 53. minutil juba 2 : 2!

Kuna samadest vastastest sai jagu ka Poola, nähti ka B-vahegrupis viimases voorus otsustavat lahingut. Frankfurdis peetud kohtumine Lääne-Saksamaa ja Poola vahel algas pooletunnise hilinemisega, sest troopilist mõõtu äikesetorm muutis platsi vahetult enne kohtumise algust peaaegu soomülkaks. Vett üritati eemaldada rullide ja isegi tuletõrjevoolikutega, ent sellest hoolimata toimus kohtumine sisuliselt ühes suures lombis. Eriti eredalt särasid väravavahid: sakslaste Sepp Maier noppis ära mitu poolakate üritust, tema kolleeg Jan Tomaszewski tõrjus aga teist kohtumist järjest penalti. Lõpuks saatis edu sakslasi, kes said teisel poolajal rünnata pisut kuivemal väljakupoolel – Gerd Mülleri 76. minuti koll saatis nad finaali, kusjuures edasipääsuks oleks neile piisanud ka viigist.

Vahegrupp B

Lääne-Saksamaa 6

Poola 4

Rootsi 2

Jugoslaavia 0

Beckenbauer Cruijffi vastu

Päev enne finaali peeti kolmanda koha mäng kahe väsinud meeskonna Brasiilia ja Poola vahel. Suhteliselt sündmustevaese kohtumise otsustas lõpuks Poola ründekahur Grzegorz Lato: 24aastane tormaja sai 76. minutil kirja oma turniiri seitsmenda tabamuse, mis kinnistas veelgi tema staatust parima väravakütina. Kahel järgmisel MMil sai Lato kirja veel kolm kolli ning on kümne tabamusega Poola läbi aegade parim MMide väravakütt. Robert Lewandowskil on selle rekordini minna veel täpselt kümme väravat!

Kolmanda koha mäng

Brasiilia–Poola 0 : 1

Finaalis sai aga näha kahe superstaari duelli. Pelé ja Ferenc Puskás ei kohtunud MMidel kunagi; samuti ei läinud vastamisi Maradona ja Platini. Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo ei ole samuti omavahel MMil kohtunud – küll tegid seda Franz Beckenbauer ja Johan Cruijff, kaks oma ajastu parimat.

Otsustava matši algus viibis paar minutit, sest kohtunik sai platsile jalutades aru, et äsja lõppenud avatseremoonia käigus olid kuhugi kadunud nurgalipud! Nende leidmise järel sai mäng alata – ning algus oli vägev. Sakslased ei olnud jõudnud veel palli puutudagi, kui Uli Hoeness tõmbas karistusala joonel Cruijffi maha ning hollandlaste kasuks määrati penalti – ajaloo esimene MM-finaalides. Lööma asunud Johan Neeskens virutas palli madalalt värava keskele – 1 : 0.

Eduseisu saavutamise järel võtsid hollandlased pisut jalga gaasilt – nad hoidsid küll palli, kuid ei vaadanud eriti värava poole. Franz Beckenbauer on meenutanud, et varakult kaotusseisu jäämine oli sakslastele suisa kasulik, sest vabastas nad Hollandi surve alt. 25. minutil said sakslased hoopis ise penalti, mille Paul Breitner külmavereliselt realiseeris ja millega seisu viigistas.

Viigivärav lõi hollandlased rütmist välja ning initsiatiiv läks üle kodumeeskonnale. Hollandi väravavaht Jan Jongbloed tegi mitu head tõrjet, ent 43. minutil oli temagi Gerd Mülleri lähilöögi vastu võimetu – sakslased olid kaotusseisu eduseisuks pööranud!

Teisel poolajal jätkus küllaltki toores mäng – kogu kohtumise peale vilistas kohtunik 41 viga, neist 27 tegid hollandlased. Oranje rünnak jäi kahvatuks – Rob Rensenbrink pidi vigastusega lahkuma, Cruijffi neutraliseerimisega sai aga hästi hakkama Berti Vogts, kes tegi hollandlasele nii palju haiget, et lõpuks ei kippunud Cruijff enam vastase karistusala lähedusse minemagi. Hoolimata sellest oli hollandlastel mitu šanssi – Breitner klaaris palli korra isegi väravajoonelt. Samal ajal olid teisel pool platsi kohtunike otsused küsitavad: üks Mülleri värav tühistati olematu suluseisu tõttu, lisaks jäi sakslaste kasuks andmata ka veel üks penalti. See aga enam ei lugenud – 2 : 1 võit tõi Lääne-Saksamaale kodupubliku ees teise MM-tiitli.

Finaal

Holland – Lääne-Saksamaa 1 : 2

Beckenbauer, Wolfgang Overath, Jürgen Grabowski, Horst-Dieter Höttges ja Sepp Maier kindlustasid sellega endale täiskomplekti medaleid – see viisik oli nii 1966. aasta hõbeda- kui 1970. aasta pronksimeeskonnas. Gerd Mülleri 14. värav MM-finaalturniiridel püstitas aga uue rekordi, mille on praeguseks üle löönud vaid Brasiilia Ronaldo ja Miroslav Klose. Oma teise MM-tiitliga tõusis Lääne-Saksamaa selles arvestuses aga ühele pulgale Uruguay ja Itaaliaga.

Lugude koostamisel on muu hulgas kasutatud FIFA ametlikku MM-ajaloo raamatut «The Official History of the FIFA World Cup» ja Andres Musta eestikeelset raamatut «Kuldne karikas. Jalgpalli MM läbi aegade».

Fakte 1974. aasta MMi kohta

  • Kuna eelmine karikas läks igaveseks Brasiilia kätte, tuli FIFA-l tellida uus võitjakarikas. Konkursi võitis itaallane Silvio Gazzaniga, kelle valmistatud trofee on auhinnaks tänaseni.
  • 1974. aasta turniir on seni viimane, kus ei mängitud ühtegi lisaaega.
  • Esimest korda nägi FIFA viigilise lisaaja korral ette ka penaltiseeria võimaluse – seda ei läinud aga tarvis.
  • Kolmandat MMi järjest lõppes turniiri avamäng (1974. aastal Brasiilia–Jugoslaavia) 0 : 0 viigiga.
  • Poola väravavahist Jan Tomaszewskist sai esimene puurilukk, kes tõrjunud ühel MMil kaks penaltit. Hiljem kordas tema saavutust ameeriklane Brad Friedel (2002).
Märksõnad
Tagasi üles